2.5.21

Rõõmu kõhule ja silmale, muud polegi ... jälle!

 Vargsi ja natuke nagu hiilides, kord uljas sammuke edasi ja seejärel seisatudes või isegi natuke taganedes.. justkui järele mõeldes ... Õnneks siiski ikka julgust kokku võttes ja järjest julgemalt:


Minul ei ole enam aeda ja seega ka aiatöid mitte. Rõdu hakkab küll tasapisi ärkama, aga sellest räägin ehk edaspidi.
Praegu käib veel nö nuumamine, et suveks (kui sel ikka lubatakse tulla ... Pääminister on ju kange ähvardama, et jääb ära!) kenasti ümarasse vormi saada 😁




***
Ah-jaa, jällegi on kellelgi idee pähe tulnud ja jagab hoolega kettkirja, et inimesed koormaksid teisi piltidega (10 järjestikusel päeval ... igal üks foto teemal "Elu on ilus" ... ilma kommentaarideta). 
Ma ei tea, mis on sellise tegevuse eesmärk - kas ehk see, et inimesed selles nn pandeemia-ahastuses toidaksid ise endid võltsillusiooniga, et elu ongi ilus või on sel mingi muu põhjendus.
Tegelikult ei ole ma huvitatud ei niisugustest ega ka muusugustest kampaaniakorras tegevustest. Vist olen liiga vana ja elan omas rütmis ning ei pea õigeks selle rütmi vägisi muutmist. Tundub, et olen väsinud ja "ei viitsi isegi naeratada, kui selleks tegelikku põhjust ei ole!" 
Olen alati olnud "pidur" ja "häbiplekk", kui keegi on tahtnud mind sundida tegema midagi, mille vastu mu hing ja füüsis tõrguvad!
Seega, kui ma ise neist lõbu ega naudingut ei leia, siis ma ei jaga edasi neid ega sarnaseid mänge. Nii lihtsalt on ja kui austatakse minu valikuid, siis austan mina ka teiste omi ning elame rahulikult teineteise kõrval edasi!

************************

***************************************************

1.5.21

1. mai.


***********************************

 

23.4.21

Toit ja vana uudis.

 Kes igavaid toidupilte vaadata ei taha, võib julgelt tänase postituse vahele jätta.







Novot, nii need kilod kogunevadki!

Muude elusündmuste vahele otsustasin taas kord Lätti helistada. Kahjuks ju kohale minna ja päriselt kallistada ei saa, aga asi seegi, kui saab telefonitsi uurida, kuidas elu teiselpool piiri kulgeb ja kas tervis ikka korras. Õnneks on .... ja tädi hääl oligi reibas ning naljasoon ka täiesti toimiv! Läbi mitte just kõige parema levi ja helikvaliteedi saime oma jutud siiski kenasti räägitud ja vähemasti suusõnalised uudised ja kallid ära vahetatud!
Jahahh, aga seda uudist pole siia veel kirja pannudki....
Tädil oli eelmisel suvel, enne uut "riigi lukku panemist" suur elutöö näitus ja seal ka kaks uut tööd. Super-tegija ikkagi ... veel 95-selt usinalt toimetav!
Nojah, ja Vabariigi president ning ordukapital otsustasid, et selline andumus ning pikaajaline loominguline elu väärivad äramäkimist:
Intervjuu näituse ülespanekult:
 

Kolme Tähe orden on Läti kõrgeim riigikaunistus.

Kolme Tähe orden loodi 1924. aastal iseseisva Läti riigi loomise mälestuseks. See taastati pärast Nõukogude okupatsiooni 1994. aastal. Kolme Tähe ordeni motoks on "Per aspera ad astra", ehk "Läbi raskuste tähtede poole."
 

******

Õues on aga kevad.


**************************************************

12.4.21

Natuke nostalgiat, rohkelt toidupilte ja veidi muud ka.

 Alustan kohe nostalgiast. Kui seda küpsisekarpi nägin, tundsin täiesti kindlalt, et sellest ma niisama mööda ei jaluta...


Nüüd kohe mõni sõna ka sealiha kiituseks ja seejärel minu väga tavaliste toitude pildid. Valmistan ju vaid oma perele ja mingeid restoraniroogasid pole minu oskuste juures ka üldse mitte põhjust oodata ega lootagi.







****
Mul on üks usin noor kokandushuviline sugulane ....



*****
Vahel juhtub ka toredaid asju ja mõni unistus läheb täide:


Ilmaga on aga nii, nagu just on - tahad teada, vaata aknast välja ning piilu termomeetrit ... ja nii ongi!



*************************************************

4.4.21

Lihavõtted..munapühad..kevadpühad...

 Ükskõik kuidas neid ka nimetada, ikka värvitakse mune ja koksitakse neid omavahel ning toimetatakse muidki rituaale. On need siis usuga seotult või lihtsalt lustiks ... ma arvan, et siiski on kõigil õigus oma sisemise tunde ajel rõõmustada kevade tuleku üle ja seda just omal moel tähistada!

Kuna kõiksugused tegutsemispiirangud ja ka ähvardavas vormis edastatud käsuliinid Valitsuse, Riigikogu ja nn Teadusnõukoja poolt on hakanud inimeste vaimsele seisundile tõepoolest ruineerivat mõju avaldama, siis on üks värviline püha vägagi teretulnud (ning võiks ükski kord inimesed jätta jagelemise teemal, mis päeval on õige või vale mune värvida ja lastele ning iseendalegi rõõmu valmistada)! Tore ju, kui on võimalik mitu päeva veeta koos perega ja lasta päike tuppa ning põue!

Näe... juba neljapäeval juhtus ....


Ja ehkki mul endal on munadega "erisuhted", siiski juhtub minugi köögis, et munad vahetavad koorevärvi ning teevad muidki vigureid - no näiteks otsivad seltsi või ja redisega.....


Mõned aga sätivad end väljanäitusele ja kutsuvad kollaažpildile ka lihavõttekaktuse kohe-kohe puhkeva õiegi!


Vaiksel õhtul meenutasime perioodi eelmistest pühadest tänavusteni:


Ja nüüd siis jääb soovida vaid rõõmu meie päevadesse ja südameisse!


****************************************************

31.3.21

Homme algab aprill.

 Märts ongi kohe otsa saamas ja mul polegi midagi asjalikku nö ette näidata.

On vaid toitu, natuke kaltsulõnga näppimist ning pildikesi linnaloodusest. Kogu me elu on üsnagi üksluiselt raamidesse surutud ja ainukeseks lootuseks on, et ehk hakkavad kevad ja suvi meie, tavainimeste kasuks ka tööle lõpuks...







******


*****


***************************************************

24.3.21

Söömine toidab..

 Tundub, et mingi söögiorgia on toimumas mu "blogi kaante" vahel. Paraku toimub see mitte ainult blogis. Ja kuna poliitiline olukord riigis on kujunenud selliseks, et ... suvi ähvardatakse lukku keerata ja üldse ära jätta, siis ei pea vist väga oma kehavormide pärast muret tundmagi - need vähesed korrad, mil kodust välja minna, tuleb niikuinii maskiga nägu katta ja pole ohtu ka, et keegi  ära tunneks ...

Õnneks ei ole need mitte ühe päeva menüüs, vaid ikka mitme päeva jagu toitu:














Maitseroheline kasvab ise:

Silmailu ja haistmisrõõmu ikka ka:


*****************************************

20.3.21

Kena.

 Talve aeg hakkab otsa saama, aga eks me tea ju ennegi, et see tujukas aastaaeg armastab tinnat tantsida - ikka nii, et samm ette-samm taha- ja ei või iial teada, millal päriselt kohvri kaenlasse võtab!


Mis siis muud, kui vaatan ikka köögi poole. Rannailmad ju veel kaugel (nagu ma nende järgi joondukski - mis antud, see antud ja peab rahul olema)!




No ja vahel juhtub nii ka, kui on liiga ahneks mindud ja õunu varutud pisut rohkem, kui ära tarbida jõuab:


Mõnikord juhtuvad ka teistsugused lood ... pakuti võimalust ja otsustasime osaleda väikeses eksperimendis kohvidegustaatoritena. Kohv oli päris hea, aga eks harjumused on visad. Esialgu vähemalt jääme ikka oma endisele `väljavalitule` truuks!


Aga selleks, et kohvi maitsenüansse paremini hinnata, tuleb seda nautida .. midagi meeldivat tehes!
Ma veeretasin natuke heegelduspaela ja keerutasin heegelnõela. Taas...


Seejärel aga avanes võimalus minna veidike jälle tervise eest hoolt kandma. Otsus langes kiiresti ja juba me veeresimegi privaatsaunade/basseinide/hoolitsuste kutsel Kuressaarde.


Lahkelt tervitas meid Johann SPA Hotell.


Tõeline mõnu- ja tervisepakett!
Protseduuridevahelisel ajal võtsime ka õhuvanne ehk jalutasime linnas, nautisime lihtsalt kena ilma ja muu hulgas kohtusime ning tutvusime ka Lossi ning arvatavasti ka lähedalasuva Ekesparre Residents Hotelli Kassiga. Armas loomake puges mulle lausa kaenlasse ja vestles aktiivselt. See paneb mind ikka ja alati üllatuma, kui kassid minuga vestlevad ja lähedust otsivad - tegelikult olen ma ju allergik (üsnagi tugevalt ka kasside naharasu/karvade suhtes). Ravimid korralikult manustatud, siis elan need kiindumushetked talutavalt üle ja isegi naudin neid.




Ja näe, Kuressaares ongi märts - märtsikellukesed täies õies!


Kenadel inimestel on isegi pood kena!


Paraku ei kesta naudingud lõpmatuseni ja tuligi autonina taas kodu poole suunata. Vahepeatus/hüvastijätt veel Muhus...



Siinkohal üks pähe tikkunud mõte:


leide oli teisigi ja mõned pääsesid pildile ka:


Ilusat taaskohtumist kena saare ja lahke saarerahvaga jäävad meenutama uustulnukad mu külmiku uksel:


No ja kõigele krooniks - koju jõudes ootas meid postkastis imetore ümbrik, milles nõnda soojad soovid, et tundsime.... kõik ongi tõepoolest hea ja mõnus!


************************************************