Käsitööd ei ole.

Selles postituses, nagu paljudes eelmisteski, ei ole grammikestki käsitööd. Lihaste ja liigeste valu ei ole kuigi meeldiv kaaslane ja eks laiskus ikka otsib endale ka õigustust. Seega siis tegelen vaid ideede salvestamisega (ehkki enamus neist jäävad niikuinii teostamata) ja igapäevaste tubaste toimingutega.  

Vahel on laiskus kohe nii suur, et isegi süüa ei viitsi teha ja siis lähen nn kergema vastupanu teed. Nii juhtuski, et sõime pitsat, kuid … üks lõik "jäid üle".

 

 

Ja eks salati tegeminegi on üks lihtsama toidutegemise viise,

 

 

.. just nagu võileivad ja muidu-ampsudki:

 

 

 

Vahel aga juhtub, et viitsin pisut rohkem ka end liigutada ja siis kerkib äkitsi ajusopist meelde arvatavalt kolmandas klassis õpitud vahva laululooke - "Kui on hüva pärituul, lendab vene nii kui kuul, siis me läh´me Mallega saarde kala püüdema …"

 

 

 

Vot nii!

 

Aga hoopis niisugune on üks mu väike hobi:

 

 

Ja lõpetuseks juba kunagi varem üles pildistatud tore taimeke:

 

 

****************************************************

Heitlikud ilmad.

On aprill ja hommikul aknast õue vaadates võib tunduda nii:

 

 

Ja samal päeval:

 

 

 

Ja kui järgmisel päeval on tarvidus Tartusse minna, siis ei saa ju natuke ka nurgatagustesse piilumata-, lihtsalt loodust imetlemata- ja natuke nostalgitsemata jätta:

 

 

 

 

 

 

Siiski on oma kodus ikka kõige parem olla. Eriti veel siis, kui kevadised kavalad tuuled kipuvad tervisele liiga tegema (poed ja muud asutused on sooja sisekliimaga ning kui mingi aja neis viibinult jälle tänavale astud, on tuulepoisid agarad sooja nahka jahutama … ise salakavalalt palaviku-, peavalu- ja põletikupoisse krae- ja hõlma vahelt sisse sokutades). Nüüd siis katsun põletikuvaludega (õlad, kael, kurk, pea, silmad) võidelda ja selle seisundi taustal tunnen rõõmu, et vähemalt ühed sokid said valmis ning nende pärast süda ei kripelda ja käed ei sügele.

 

 

 

************************************************

Kodust välja .. lusti või vajaduse pärast.

 

 

Ehkki oleks ju väga meeldiv aina rõdul end kohvitassi juures päikesepaistel soojendada, tuleb siiski ette, et hing ihkab mujale ja vajadus käsib kaugemale liikuda.

 

Tapal oli väike Jürikuu laadake ja kuna oli ka kena ilm, siis vaatasime niisama ka ringi …

 

 

Nipet-näpet sai soetatud ka:

 

 

 

Lisareisina käisime ära veel ka Narvas. Siseturul. Mul oli vaja kevadist seelikut ja selle ma sealt ka sain (õnnelik mina!). Ja veel saime imehäid õunu - koor on õrn ja õhuke, õunad ise mahlased ja väga hea maitsega.

 

 

No-nii, ja siis algas jällegi arginädal.

 

Esmaspäeval kutsus sõbranna ujuma - küll see oli hea!

 

Teisipäeval ……

 

 

Kolmapäeval tuli hoopis pealinna sõita.

Öösel oli aga Soomest üle jäänud lumi meie juurde jõudnud ja loodust "valgendanud".

 

 

Õnneks ei olnud see takistuseks ja jõudsime vajalikku kohta õigeaegselt.

 

 

Sõbraliku arstiga vesteldud, uued sihid seatud ja raviplaanid paika pandud, hakkasimegi tuldud teed tagasi kodu poole liikuma.

Linnast väljasõidul:

 

 

Kuna kaasal oli ka etteplaneeritult üks tööalane kohtumine, siis tegin mina autos oodates "aega parajaks" lugedes kaubanduslikke teadaandeid ja uue ravimi infolehte ning lihtsalt ringi vahtides.

 

 

************

No ja ega ma ei saa ju sedagi postitust söögi ja lilledeta jätta - eks-ju!

 

 

 

 

**************************************

Pildid, pildid ..

Tean´d kas hakkab jutustamise oskus täiesti ära lõppema või on ajutine nähtus, et justkui ei taha ega oska mõtteid kirja panna …

Igatahes on selles postituses pilte rohkem, kui juttu.

 

Peekonivariatsioonid:

 

 

Ja muud kevadised toidunaudingud:

 

 

 

 

 

 

 

Üks tore tähelepanek:

 

 

Ja aeg liigub ikka omasoodu:

 

 

 

Lõpetuseks - mul ongi nüüd parem ja kindlam tunne ….

 

 

Turvalist kulgemist ka teile, mu armsad lähedased, sõbrad ja head kaaskulgejad!

 

 

 

****************************************

Teater, teater!

Taas kord käisime teatris oma sotsiaalset närvi teritamas.

Vana Baskini Teatri etendus:

 

 

 

No mida ma oskan öelda? Hea näitlejad ja hea etendus! Näilise kerguse ja koomilisuse taustal võib tunda nukrat ja traagilistki allhoovust. Tunda tegelaste vastuhakku saatusele ja lõpuks ka leppimist sellega.

Lavatükk oli ka selles mõttes kiitust väärt, et puudus nö "tühi tormamine ja lärmamine" ning taustamuusika oli täpselt selles tonaalsuses ja helitugevuses, et toetas näitlejaid ja oli publiku seas olijale ühtaegu küll tajutav, ent nö "kõrva hellitav"!

 

Teatris on muudki huvitavat:

 

See on RT suures majas..

 

.. ja RT väikeses majas ..

 

 

***********

 

Enda maisemeele hetke-emotsiooni jäädvustus:

 

 

********************************************************************* 

Ainult pildid

Vahel on kohe nii, et ei oskagi oma mõtteid või tundeid sõnadesse panna või lausetesse vormida. Kui aga siiski tahaks mingit "märki" blogisse nö maha jätta, tuleb leppida vaid piltidega.

 

 

 

 

 

 

 

*****************************************************