Jah, nüüd on juba hulk vett merre voolanud viimasest kirjutuskorrast.
Olen heidelnud ja võidelnud erinevate hädade ja viirushaigustega, alates mädasest silmapõletikust ja lõpetades bronhiaalse köha ning üldise nõrkusega. Haigushood on olnud väga eklektilised. Vaevalt ühe viiruse käest pääsedes oli teine salakaval haigusetekitaja juba lävepaku taga ootel.... Ei ole veel praegugi päris hea ja kindel tunne, aga samm on siiski juba pisut kindlam ning lootusetuse tunne hakkab tasapisi taanduma. Suudan juba ka elu vastu huvi tunda ja kultuuri nautida.
Esialgu, peale päris nö audisolekut, tarbisin vaid puljongit. Muidugi ei teinud ma ühtki fotot ja keskendusin vaid teadlikule organismi toetamisele.
Siiski oli selleski perioodis mõningaid nn helgemaid päevi ja kui lõpuks köhahoogudega enam kopsusid vastu roideid mõlki ja ribadeks ei peksnud, siis sain pisut isegi köögis toimetada.
Nüüdseks olen juba mõned korrad inimeste hulgaski liikunud.
Ok, lisan nüüd nelja kuu helgemad köögi- ja muud hetked piltidena:
ms see lätlaste ketšup on meeldivalt sarnase maitsega, nagu .. no nagu kunagi nood esimesed meie maile jõudnud Bulgaaria ketšupid!
Kui puljongid, supid ja võileivad söödud, siis siirdun jällegi salatite juurde. Mulle tõesti meeldib neid nii valmistada kui ka tarbida. Kuna poe salatitesse lisatakse sageli (ja aina sagedamini) selliseid koostisosi, mis mulle ei sobi .... kapparid, sinep jms... , siis ise teha on ikka kindlam ja tulemus maitsvam.
Parematel päevadel tegin rohkem oma maitse järgi toite. Kui jõudu oli vähem, siis üritasin nö kergema vaevaga toimetada, kuid .... mitte alati ei olnud tulemuseks rahulolu. Lihtne tõde on see, et need nn uued maitsed ja ülemaitsestatud toidud ei sobi minu vanamoodsa organismi ja maitsemeeltega.
Saksamaal Nürnbergis kogetud bratwurstide maitse veel meeles.... ja kui Rimist ostetud Vorstid pannil küpsemas ära käisid, siis ....... tõepoolest oligi jälle mõnusalt "omane" maitse suus ming mälestused peas tunglemas. Täitsa tore leid meie kaubandusest!
No muidugi, kui pikkpoiss ja hakklihapallid juba menüüs, siis ega kotletitegu ka tegemata ei jää. Ja kodused kotletid on ikka oma suu ja maitsemeele järele seatud/tehtud.
Guljašiga jällegi on see lugu, et alati leidub seletajaid, et guljaš on hoopis ungarlaste supp, aga .... kõigi nende targutajate kurvastamiseks pean ütlema: guljaši tunnevad ja valmistavad isegi oma rahvusroana teisedki rahvused ungarlaste kõrval ning nõndasamuti, kui on lugematu arv pilafi/plovi retsepte ja valmistusviise, on ka guljašil erinevaid variante.
Mina nö vana nõukogude-aegse inimesena ei hakka peenutsema ja nö poliitkorrektselt asju (ka toite) ümber nimetama lihtsalt selle pärast, et kellelegi tundub tema tõde tõesem. Kui seda kastet on ikka meie mail aastakümneid nimetatud guljaš-kastmeks, siis laske sel nõnda olla - vähemalt on selge, millega tegu ja millist maitset oodata.
Pisut küpsetisi ja magusaid maitseid ka:
Trühvlitordiga on seesugune lugu, et ühel kenal päeval tõi sõbranna külakostiks just sellise tordi ja ... see on tõesti hea tort! Nüüd on juba nii mõnelgi korral just selle tootja tort me koju jõudnud.
Ja.. NB!.. tordi söömiseks ei pea üldse mingi pidu või tähtpäev olema! Võib olla kohe täiesti tavaline argipäev või lihtsalt õnnelik juhus, kui see tort on müügiletil ja ootab maiustajaid!
Toredaid elamusi on olnud ka.
Esialgu küll üsna harvalt, kuid kui ihu tugevamaks saab, küllap siis läheb ka süda julgemaks ja saab rohkem nautida.
Väikesed käimised ja kogemised:
Oh, jah, minu vaikelu perioodi on jäänud ka mitmeid toredaid päevi ja ilusaid hetki:
Selleks korraks saidki pildid otsa.
Sõbrad, hoidke tervist ja olge terved!
***********************************************
