Järgneb sotsiaalne virin. Kui virisemine Sulle ei meeldi, ära loe edasi!
“Tere! Kas ma räägin (telefoni
omanik)-uga?” … ja kui jõuate vahele
iitsatada “Jah.”, jätkub kõne ligilähedaselt nõnda: “OlenXxx, firmastXxx.Ütlenteilekoheära,etmaeitahateilemidagimüüajateieeipeamidagiostma…..
Tahanteilerääkidahoopisvõimalusest…” (just nõnda, vurinal ja peaaegu hingetõmmeteta)
Kas tuleb tuttav ette?
Just sarnane kõne toimus eile.
*
Ja kui olla viisakas, kõnet mitte
katkestada ning edasi kuulama jääda, siis pakutakse võimalust teha rahaline
annetus xxx organisatsiooni või xxx grupi toetuseks. Lisaks koputatakse
südametunnistusele ja antakse mõista, et selline annetamine on väga õilis tegu
ja kui nüüd (jõulude eel) rahakotiraudu ei ava või oma pangaarvet ei tuuluta,
olen ikka häbiväärselt kitsi. Ja rumal veel pealegi, et ei mõista ….
Ehk olengi rumal ja
kitsi, kuid ma annetan aastaringselt nii toidu- kui ka esemelist abi paarile perele, kes ei loobi
neile antut metsa alla ja kellele viin abi ilma igasuguste vahendajateta. See tähendab,
et ma suhtlen inimestega otse: saan teada nende vajadused ja abi jõuab ka otse
just nende inimesteni.
Jah, olen osalenud ka niisugustes
projektides, kus kogutakse kellegi jaoks nt kudumeid, kuid mida aeg edasi, seda
vähemaks jääb neid, kes taolistest annetustest rõõmu tunnevad. Paraku!
Kui aga helistajalt küsida, et
kust on saadud minu andmed, siis kas katkestatakse kõne, podisetakse midagi
vastuseks või öeldakse, et “ülemuselt”. Kui paluda enda nime ja telefoninumbri
(alatiseks) kustutamist sellest registrist, siis nö laiutatakse käsi ja
väidetakse, et seda ei saavat sugugi teha. Mis asutused need küll on, kus info
liigub vaid ülalt alla ja nö telefoni teel “kauba”pakkujad ei anna oma
ülemustele tagasisidet?
Ja kuidas üldse toimib
isikuandmete kaitse seadus? Kuis võidakse mulle helistada ja küsida “Kas ma
rägin …-ga?”, kui ma ei ole eelnevalt oma numbrit sellele inimesele või
asutusele öelnud ega palunud endale mingeid tooteid pakkuda? Enamasti on need
firmad või ühingud või MTÜ-d vms, millest mul pole eelnevalt mingit aimugi
olnud.
Ja miks on kellelgi õigus küsida
minult rahalist toetust ning äraütlemise korral püüda veel jätkata ….. “aaaaga,
kui ikkagi…..”? Ja enamasti lõpetatakse see “aga”-tamine siis, kui lõpuks üsna
häirituna suudan kõneleja argumentide vahele lausuda, et ma ei kuulu sellesse
päris õigesse sihtgruppi, kuna olen invaliid ja elan väga väikesest
invaliidsuspensionist…
Aga minu päev on rikutud ja mulle
on selgeks tehtud, et olen üks hirmus kitsi ja mõistmatu inimeseloom!
Küsimus: miks on kellelgi õigus
minu päevi rikkuda, minu hinge sisse halbu emotsioone külvata, mind kaudsete
vihjetega alandada ja mu meelt mõruks muuta?
Ja seejärel imestatakse, miks küll
ometi on nii palju “sulgunud hingedega” inimesi meie ümber? Miks meie inimesed
nii vähe naeratavad?
Ja selliseid kõnesid tuleb enne
pühi veel. Kindlasti tuleb ….
Kaunist jõuluootust ja toredaid
pühi!
*************