Kaheksa augustipäeva.

 Kaheksa päeva augustis. 

Natuke vähe või natuke palju? 

Peaaegu parasjagu. Kodust minnes on põnevust muidugi palju ja ootusärevus hinges. Tagasi tulles aga tahaks ruttu-ruttu kohale jõuda ja nö oma koikus tududa!

Ühel kenal laupäeva hommikul tõstsime hädavajalikud reisitarbed auto pakiruumi ja startisime ... läbi Pärnu Lätisse... Leedusse... Poolasse.

Öö kenasti hotellis ära magatud, jätkasime teekonda.

Ja siis ..... pikk ja väsitav, ent väga põnev ekskursioon (loe: treppidest laskumine) 135 meetri sügavusele maa alla. Tõesõna, ma küll treppe kokku ei lugenud, aga igatahes tunne oli just täpselt niisugune, et kui lift jälle maa peale tagasi ei oleks toonud, oleks mina ilmselt sinna eksponaadiks jäänud! Õnneks on seal ruumides stabiilne õhutemperatuur 18 kraadi ja väga hea ventilatsioon.

Järgmise poolpäevaga jõudsime läbi Slovakkia ja üle/läbi/ümber Tatrate Ungarisse, Budapesti.

Esimesed mõnulemised ja lihaste lõõgastamised tehtud, läksime saart uudistama. Margareti e Margiti saar on vaid 2 km pikk ja väga mõnusalt valgustatud. Seega oli sumedal suveööl mõnus jalutada. Meie pesitsesime ühes saare otsas ja teises oli suur ning kaunis purskkaev. Igal pooltunnil teevad veejoad muusika saatel ja värve vahetades kauneid kujundeid.

See elamus oli lihaste pingutust igati väärt!

Loomulikult kulus suurem osa ajast termaalvee basseinides ja välibasseinis ning terrassil mõnuledes, aga põikasime ikka ka Pesti poolele, sest turule tahtsin ma ju ometi minna (mul on niisugune imelik "kiiks") ja eelmisel korral jäi Basiilikas käik ka ära.

Saare keskel on suur veepark, kus linnarahvas veemõnusid nautimas käib ja selle vastas suur-suur roosiaed. Tõele au andes kasvab seal ikka palju muudki peale rooside, aga enim on siiski just roose ning see õite ilu on võrratu ja aroomide pilv väga meeldiv - ilmselt mõjub see, et saareke ise on nö keset Doonaud ja vesi on see "filter", mis ei lase lõhnadel pealetükkivaks või õhul hullult umbseks muutuda!

Viimase õhtu loojang.

Hommikul hakkasime tagasi kodu poole liikuma.

Esimene peatus Slovakkias, Bratislavas. Seal ootasid avastamist UFO-kohvik ja kohalikud "kuulsused".

UFO-kohvikust on väga kenad vaated ja ka nö õhuskõndimise võimalus ... no selle võimaluse jätsime küll kasutamata, aga tassike kohvi sobis meie plaanidega päris kenasti.

Ööbima sõitsime siiski kodule veel veidi lähemale....

Viimane päev kujunes tõeliseks "maratoniks", sest koju saamise igatsus oli jõudsalt kasvanud ja .... sel päeval jõudsime me koju järgmisel hommikul.

Seejärel sai endid kenasti ja põhjalikult "sirgeks magatud" ja alles siis tehtud väike inventuur meene- jms kotis.

Otse loomulikult püüdsin täiendada oma pastapliiatsite valikut:

 Üks väike plaan tahtis veel teostamist ja sai ka tehtud - väike "trett" õetütre juurde, suure linna turule ja poja pere juurde.

 Kaheksa päevaga 11 korda riigipiire ületatud

(Eestist alustades - Läti - Leedu - Poola - Slovakkia - Ungari - Tšehhi - Slovakkia - Poola - Leedu - Läti - Eesti)

.... nüüd peab puhkusest puhkama!

**********************************************************

Juba augusti esimene dekaadki läbi...

  ... ja ma pole ühtki sõna kirja pannud. 

Justkui polekski midagi teinud, aga tõde on pigem see, et vahel tundub ka kirjutamine pisut mõttetu ja ... no keda peakski huvitama, mida ma teen või kus liigun ja toimetan. 

No olgu-olgu, enda jaoks ju tegelikult kirjutangi ja võib-olla ongi kunagi ka endal huvitav sirvida mineviku tegemisi ... no siis, kui enam ei tee ega liigu, aga nostalgitseda veel jaksan.

No teen siis "kiire" kokkuvõtte neist juhtumistest, mis olnud on ja kus käidud on ning milliseid elamusi endasse ahmitud on.

Esiti kohtumine sõbraga, kellega eelmisest nö füüsilisest kohtumisest oli möödunud ... oi-oi, kui palju aastaid ... no arvata nii 40 aastat. Ja pean tunnistama, et silmad ja mõningad väga iseloomulikud näojooned siiski püsivad ja kui tead oodata-vaadata, siis tunned ikka ära küll! Oli väga tore kohtuda!

No-nii, ja siis oli Saaremaa oma Lestakohvikute kutsega juba ammugi mu meeled "üles ostnud". Eks ole ju vana tõde, et ahvatlusest võitu saamiseks on kõige kindlam moodus sellele järele anda. Ja juba olimegi teel.

Loomulikult ei oleks me ka parima tahtmise juures jõudnud kõiki lestakohvikuid külastada. Sestap olime juba eelnevalt planeerinud sellesse ja järgmisessegi päeva ka muid tegevusi ja kohtumisi. 

Esmalt siis Kuressaare kesklinn ja Kersti, seejärel üle vaadata, kuidas tunnevad end Lestad Tiigis. Siis üks kena rännak ajas ning nostalgiline Päranditee (nii mu ema kui ka ma ise olime töötanud TREVis ja see vaatamisväärsus oligi tõesti magusaid mälestusi äratav) ja päeva lõpuks veel ka Kuressaare käsitöölaat. Peale ööund aga veel väike tutvumine kohaliku kaubandusega ning üks ääretult soe ja südamlik külaskäik meie sõprade juurde. Tõesti-tõesti, see on tõesti imeline, et on olemas nõnda toredad inimesed ja ma olen saatusele tänulik, et ta on andnud mulle võimaluse neid tunda ning et nemad on otsustanud meid oma sõpradeks võtta.

Nädalavahetus läbi ja kuna pole olnud puhkuse aeg, siis taas autonina kodu poole...

Kaasa tõime kaunid elamused ja soojad tunded ning lisaks veel .....

Nüüd aga tuleb see postituse osa, mis näitab, et ilma söögita ei oska ma küll sugugi olla ega elada ja enda jaoks ikka vahel pildistan toitu - no käsitööga on juba ammugi asjad üsna ühel pool (ja mina oma käte haiguse ning halvenenud nägemisega teisel pool) ja uhkustada pole millegagi.

Sestap siis toidumaraton...

Ja nüüd siia lõppu veel väikesed nostalgitsemised ja lihtsalt olesklemised ja muidugi need toredad sündmused, mis hinge kosutavad ja südant rõõmustavad:

Ja saigi selleks korraks ekskurss läbi.

Täpselt ei tea keegi, millal või kas üldse veel kirjutan või pilte üles sätin...

Igal juhul, lugejatele ja piltide vaatajatele toredaid suve-elamusi ja ikka rõõmu südamesse ning sära silmadesse!

***********************************************