Rohkelt mitmesuguseid emotsioone.

Vahel on nii, et mõni emotsioon viib võime või tahte üldse midagi kirjutada ning siis tulebki pisut vahet pidada. Muidugi on oht, et siis hakkavad ka teised emotsioonid kuhjuma ja sellest kõigest end "läbi närida" ning taas järje peale jõuda nõuab veidi aega ja pingutust.

Püüan siis pikalt mitte seletada ja pildikeeles oma mõtteid/tundeid kirja panna.

Miks ma ei tahtnud kirjutada:

minu armas onu 01.08.1947 - 12.06.2020

Ei ole olemas sõnu, mis leevendaksid kaotusvalu.

Meile, siiajääjaile, jääb vaid mälestus ja meelespidamine.

***************

Enne seda kurba sündmust käisime poja perel külas ja veetsime kenasti aega... nö neli põlvkonda ühe laua ümber!

Külakostiks viisime lihapirukaid.

Üks peitepilt ka sellest õhtust:

Praeguse palavusega ei taha kohe sugugi pliidi ääres toimetada ja üks lihtne võimalus on ...

No ja kuna on ju ka riisi keetmine väga lihtsaks tehtud tänapäeval ning värsket nn "rohelist" kraami on ka vabalt saadaval, siis kerged road on needki:

Päris mõnus on aga õhtul, kui päike ei kuumuta enam, istuda hoopis kamakruusiga või mahlaklaasiga rõdul ning nautida lihtsalt olemist.

*************************

Juba ammugi oli meil planeeritud üks väike rännak. Kuna aga tee meie väljavalitud paika on üsna pikk, siis jagasime selle reisi tinglikult osadeks.

Esmalt sõitsime Riiga ja veetsime seal öö.

Hommikul värsketena siirdusime aga sauruste juurde.

(Saurused läksid saurustele külla)

Kohe sealsamas kõrval...

Ja jõudiski kätte suvi!

Meie aga hakkasime kohe-kohe jõudma oma sihtkohta.

Ja lõpuks ometi ...

Nonii, endasugustel Juodkrantes polnud me ka juba ammu külas käinud ja see viga vajas parandamist. 

Ilmad olid ilusad ja jaanipäev kohe lävepakust üle astumas...

https://www.facebook.com/elina.kuristik/videos/pcb.2026261637507611/2026261347507640/?type=3&theater

https://www.facebook.com/elina.kuristik/videos/pcb.2026261637507611/2026261417507633/?type=3&theater

Otsustasime, et kuna Jurmalas oli spaa-hotell taas peale remonti ja uuendust oma uksed avanud, siis läheme ja vaatame üle.

Käisimegi. Ei tahaks küll pahasti öelda, aga kahjuks ei olnud ka midagi vapustavalt head, mille peale  "kilkama" hakata.

Üldiselt oli siiski mõnus reis ja koju jõudes olime nö väsinud, kuid rahul.

Üht-teist "kleepis" end mulle ikka käte külge ka:

Kunagi peab ikka küpsetama ka hakkama ju!

*******************************

Vot-vot, ja ei saa jätta ka kelkimata, et ühe lemmiku lauluplaatide täiskomplekt on olemas :

********************

Lõpetuseks üks kena idüll:

***********************************************************

Täiesti tavaline aeg.

Nii ongi, et kui midagi erakorralist ei juhtu, ongi täiesti tavaline aeg oma täiesti tavaliste toimetamistega ... või siis ka mittetoimetamistega.

Paljud käivad tööl, mõned ei käi, osa inimesi käivad jõusaalis ja muudes treeningasutustes, teised jällegi taastusravis ja füsioteraapias. Nii on see elu kord seatud ja igaühel tuleb elada ning leppida selle osaga, mis saatus on toonud ning ette seadnud.

Ka koduköögis võib aeg-ajalt leida mõtteid, mida endalegi meeldejätmiseks võib üles pildistada .. et siis mõnel teisel korral jällegi meelde tuletada.

No näiteks nii:

Ja siis veel ka nii - lätlaste pruulikoda Valmiermuižas teeb imehäid limonaade-mahlu! Väga minimaalse gaasiga ja väga naturaalse maitsega! No muidugi - naturaalsest toorainest ju!

Õues on aga küllaldaselt ilu, mida südamerõõmuks imetleda.

Neil päevil juhtus aga, et sain sabast kinni ... käsitöösoolikal muidugi! Vaid korraks, aga siiski piisavalt tugevalt, et teha kontrolltest. Tuleb välja, et ma isegi mäletan, kuidas heegelnõela käes hoida ja kuidas seda liigutada. Siiski, ega ma väga suure hurraaga ennast oma käsitöö-tegemise-tugitooli juurde just ei vedanud, sest usk on peaaegu kadunud, et see va soolikas paikseks jääks!

Kuna sooviti üht naljakat eset kingituseks, siis ühe tibatillukese eseme valmisnikerdamine ehk ei peleta mind lõngakorvist ja varraste-heegelnõelte juurest jälle valgusaastate kaugusele!

****************************************************

On õielume aeg ...

Kes ei tööta, see ei söö .... või oli see vastupidi?

https://www.youtube.com/watch?v=dTeJUxmyLQo

No igatahes sööme me ikka.

Ahhaa, ja siis veel pean ära mainima ka seda, et korilase geen on täitsa alles ja püüab juba ärgata:

https://www.youtube.com/watch?v=Hs4ia2xZyd0

Suur õitsemine on veel hoos, aga salamisi on ligi hiilinud juba ka õitelume aeg. 

Ilus aeg oma lubadustega, et õiepõhjadest hakkavad valmima viljad. 

Lootust ja rõõmu sisendav aeg!

Mis siis muud, kui imetleme looduse ringkäiku ja aastaaegade vaheldust!

https://www.youtube.com/watch?v=hdOM70DnpBg

*************************************************************

Pisirännak.

Meie kodumaa suurim väärtus on inimesed ja parim omadus on neli (vahel ka viis) aastaaega!

Baltimaade piirid on omavahel valla. 

Lätlaste endi ühiskond järgib siiski nn kriisinõudeid veel vähemalt 9. juunini. Seega tädi juurde veel ei pääse.

Tegime siis ühe lihtsa pisirännaku naabrite juurde. Mul oli selleks ka üks väga konkreetne põhjus ja selle ütlen välja postituse lõpus.

Tubades aga ... peale kõige vajaliku ...

Naabritegi juures on kevadest suvi saamas. Ehkki rahvast oli tänavatel liikumas vähem, kui tavaliselt, oli siiski kuulda ka eesti- ja leedukeelset juttu.

Riia linn üle vaadatud ja veendutud, et see ikka kindlalt vanal kohal alles on, hakkas hingekesel kohe kergem. On ju hea teada, et miski on siin ilmas ka kindel ja püsiv.

Tagasiteel kodu poole tegime ka mõned peatused - Cēsises, Valmieras (põikasime läbi ka Valmiermuižast, kust sain mõnusaid mahlakesi ja juustuküpsiseid) ja Tartus.

Nii ... jõudsingi jälle söögini oma jutuga. Oh, olgu pealegi, ega ju oma aplust niikuinii varjata ei õnnestu.

No ja kohe peale rännakut on paslik teha endale üks kena hommikune ampsamine:

Kuna ma seal sõprade juures juhtusin sirvima üht ajakirja, siis ... no ei saanud jätta enda jaoks jäädvustamata mõnede huvitavate roogade päritolu ja tekke lugusid (vene keeles):

Ja mõned meenekesed ikka ka selleltki rännakult:

Juba kodus olles sain veel ühe meeldiva üllatuse. Tegelikult ju teadsin, aga ei teadnud, milline see on! Ühe sõnaga... üks kena naine oli mingil müstilisel põhjusel leidnud mind postcrossingu kaudu ja tegi ettepaneku nn eraviisiliseks kaardivahetuseks. Ja nüüd jõudiski Tema saadetis minuni.

Uhkelt marke täis ümbrik ja kleepsurohked tervitused seal sees.

**********

Oo-jaa, ja see rännaku põhjus ning ajend ....

Komistasin kogemata Maalehe artiklile 

https://maaleht.delfi.ee/tasubteada/video-kuidas-valmistada-latlaste-imemaitsvat-joulurooga-hallherneid?id=84815485

ja sealt hakkaski kõik arenema - leidsin veel paar artiklit eesti keeles ja  kuna ikka veel rohkem teada tahtsin, siis kulutasin nii mõnedki õhtud lisainformatsiooni saamiseks ka vene-, inglise- ja põhiliselt ikka läti keeles.

Huvi kasvas hoolega ja kuna meil Eestis põhikoostisosa, ehk Halle herneid müügil ei ole, oligi selge siht silme ees ning...

* Ära tõin!*

Nüüd algavad toidukatsetused ja degusteerimised!

****************************************************