Kunagiste klassikaaslastega kokku saada oli väga-väga tore, aga üks kohalik parm oskas ikka natuke tuska teha. Jajah, ikka see päris tiivuline hall parm. Lõi mulle oma "kihvad" säärde, nii et veri mööda jalga alla nõrgus...
Ja siis, kuna esialgu oli jalg ikka päris valus, katsusin tegeleda nende asjadega, mis ei vajanud püstiseismist ega liikumist. Oeh.... Geni-asjadega polnud juba ammugi tegelenud ja küll on hea, kui on sõpru/sugulasi, kes otukese jälle õigele teeotsale juhatavad! Aitäh, Henn!
No ja siis püüdsin veel "jälgi ajada", aga siin tuli "sein ette":
Noh, olgu pealegi ... ju tuleb siis helistada või ise kohale minna ning Kadrioru kontorist järele küsida...
Praegu aga tuleb tunda rõõmu, et rõdutaimekesed joovad tavalist vett, aga vastutasuks pakuvad erinevate maitsetega taimi... sibulat, tilli, peterselli, redist, salatit. Neid on ju nii kena vastavalt isule oma toidule lisada.... olgu selleks toiduks siis sarvekesed tomatipasta ja šnitsliga, hernesupp või lihtsalt kotletikesed kodujuustu ja metsaseenesalatiga.
Augusti lõpupoole on ikka meie naabermaa pealinna sünnipäeva tähistatud. Nii ka sel korral.
Ehkki ilmastiku pärast oli kahtlusi ja kõhklusi, läksime ikkagi Lätisse ja ei kahetse. Päevad olid kenad ja vaid hilisõhtune äikesetorm ähvardas ilusasti kavatsetud etenduse ära rikkuda .... lõpuks läks kõik korda ja ka järgmisel päeval Jurmalas oli kena soe ilm.
Nii tihe välgunoolte sähvimine ähvardas pidupäeva drooni-installatsiooni...
https://www.facebook.com/100003713832005/videos/1052743829224197/
Õnneks nägime selle ikkagi ära:
https://www.facebook.com/100003713832005/videos/1010385136777021/
Jurmalas...
Ja siis see kõige tähtsam põhjus, mis ikka ja jälle Lätisse kutsub.
Need koledad inimpiinade (korona-pandeemia jms) perioodid jätsid paljudele suhetele ja suhtlemistele oma ebameeldiva jälje ning nüüd tuli aeg kõik kallistused tagantjärele ära kallistada ning natuke ette ka!
Nimelt... olen siin blogis juba varem kirjutanud, et mul elab Riia lähistel armas skulptorist tädi Ēvi. Vot, just täna on Tal sünnipäev. 98 aastat on auväärne iga ja olla selles vanuses terava mõistusega, vaheda sõnakasutusega ning enda elulooraamatu jaoks hoolega arhiivi korrastav .... on tõesti imetlust väärt! Jah, peitli ja haamriga kive enam ei tahu ja kauneid naisi pronksi ei vala, aga arhiivi korrastamine ja mälestuste talletamine hoiab Teda noorusliku ja naerulembesena ... niisugust vitaalsust võiksid küll väga paljud kadestada - mina nende seas!
Imeline naine!
*****
Tagasi kodus, peab tõdema, et sügis läheneb pikkade sammudega. Ehkki linnahaljastus püüab veel suvist nägu näidata, pihlamarjad ikkagi juba punetavad ja kasepuudes on märgata kollast.
Mis muud, kui proovisin oma käsitöösoolikat üles äratada ja natuke isegi õnnestus.
Aga...
.... tore sõbranna Kairi otsustas, et kuigi mul pole aeda, võiksin ikkagi natuke suve/sügise maitseid hoidistada. Ju siis tuleb hoidisteraamat ikka üles otsida.
Marjad puhastatud.... ma ei raatsinud kenasid aroonialehti kohe kuidagi sinna biojäätmekasti visata - las olla natuke aega neistki rõõmu ja silmailu, eks-ju!
*********************************************************
