Paastukuu - no ei, mina ei ole nii korralik. Söön ikka nii nagu ihu ja isu nõuavad.
Kevadkuu - sellega olen nõus. Enam polegi kaua oodata, kui kalendrikevad kätte jõuab.
Siiski olen olnud pisut laisk ja blogisissekanded jäävad üha harvemaks. Vahel tundub, et ega ju midagi erilist ei toimugi ja mõned teised asjad on jällegi nii isiklikud, et neist ei tahagi isegi mitte blogile rääkida.
Aga...
nüüd siis tagantjärele lisan piltidena mõned toredad sündmused ja emotsioonid
ning toidurubriik ikka ka (no vähemalt enda jaoks).
***
***
Juba varasemalt olen mitmel korral kirjutanud oma kallist Läti tädist, skulptor Ēvi Upeniecest.
Möödunud aastal, 99-aastasena lahkus Ta meie seast taevastele radadele. Selle aasta alguses nägi aga ilmavalgust raamat Tema elust, muredest, rõõmudest, tööst...
Ja raamatu autor Marika Rozenberga saatis mulle raamatu koos pühendusega.
Imeline!
Nüüd vist tuleb tõsiselt ka lõunanaabrite keelt uurima hakata.
***
Sõbrapäeva - nädalavahetusel nautisime kultuuri, kauneid helisid ja kogusime uusi teadmisi kamuusika ajaloost ning lihtsalt toredatest seikadest, mis muusikamaailmas kord teoks on saanud.
Peale kontsertetendust kulgesime läbi lumesaju koju, hinged veel helisemas ja südamed rõõmsad.
1. märtsil aga tuli kultuur ise kodulinna kätte ja käisimegi siis teatris.
Head näitlejad ja sügavmõtteline etendus. Mina jäin küll väga rahule.
********
No-nii, ja nüüd tuleb see osa postitusest, mis räägib kõhu orjamisest.
Muidugi oli ju veebruaris üks üldrahvalik sööming ja ega saanud minagi ilma kiluvõileibadeta...
... aga pidulaud ei koosne ainult traditsioonilistest toitudest. Eriti, kui mõni inimene lihtsalt ei söö kala ...või ei söö seeni... või veel midagi muud ...
Siis sobivad ehk niisugused ampsud:
***
Nüüd siis lisan ilma vahejuttudeta pildijoru:
*****
Ja mida muud mul veel öelda ongi, kui....
************************************
