Jah, miks ma siis ei õnnitle?
Meie riik deklareeris oma taasiseseisvust just 25 aastat
tagasi. Ülevas meeleolus lasksime sini-must-valgetel lippudel lehvida meie
hingede paituseks ja laulsime ülistuslaule vabadusele ning ise olemisele.
Sünnipäevadel ja tähtsatel tähtpäevadel ei ole sünnis vinguda ega viriseda ning
seepärast piirdun vaid selgitusega, miks ma ei suuda vääriliselt taasiseseisvuspäeva
tähistada.
Ilmselt olen ma rumal, sest ei oska elada ainult ühes päevas
ja mõtlemata homsele-ülehomsele. Kahjuks ei oska ma rehmata käega ja öelda, et
minu aastad on niikuinii otsakorral ja võidelgu ning hoolitsegu homse heaolu
ning kodumaa säilimise eest järgmised põlvkonnad.
Jah, minu tegemistest ei sõltu kuigi palju, kuid mõeldes
sellele, et kogu maailmas kehtib süsteemiteooria, ei ole ma loobunud mõtlemast
ning uskumast, et iga tegu ja isegi mõte muudab midagi süsteemis. Iga pisikegi
mõtteke või tillukene tegu paneb liikvele alul väikesed ja seejärel üha
suuremad hammasrattad ning lõpuks on võimeline liigutama ka väga suuri
süsteeme.
Paraku kehtib süsteemiteooria nii positiivsete kui ka
negatiivsete tegude-mõtete puhul ning praeguseks on meie kodumaa kohale
kogunemas paksud tumedad pilved ning hing on raske ega luba hõisata ega ka
kaaskodanikele õnne soovida. Kaunilt ja üllalt alanud taasiseseisvus on ära
antud, maha müüdud ja lihtrahvas (st puhtsüdamlikult kodumaad armastav rahvas)
järjest enam põlvili surutud võõra diktaadi alla.
Võib ju korraldada suuri paraade ja pidada ilukõnesid, kuid
aasta-aastalt on need muutunud üha sisutühjemaks ning rahvasthurjutavamaks. See
on tülgastav! Nagu ka see, et kord juba riigikokku või valitsusse pääsenud on
endi ümber ehitanud paksu „linnusemüüri“, mille tagant rahvast tõrva ja
kivirahega üle valada ning ise seejuures kasutada nn saadikupuutumatust. Tülgastav,
kuidas koostatakse ja surutakse läbi seadusi, mis on selgelt rahvavaenulikud
ning kindlustavad vaid võimulolijate hüvesid. Olles unustanud, et nemad peavad
teenima oma riiki ja rahvast mitte mammonat ja võõrvõimu (EL, EK jms), on
tänastel riigiteenritel välja arenenud karistamatuse tunne. Nõnda ei vaevuta
isegi enam varjama oma tõelisi mõtteid ja irvitatakse nende üle, kes tõepoolest
hoolivad oma kodumaa ja rahva püsimajäämisest.
Hinges on kurbus ja ängistus, sest süsteemi hammasrattad
loovad täiskäigul pööreldes praeguses Euroopas kaost ja hävingut. Süsteemi muutmiseks on aga
ühel väikerahval vähe võimalusi, kui nende esinduskogu ei taha kuulata oma
rahvast, ei hooli oma maast ja on jätnud endile ainukesteks puuslikeks raha ja
võimu.
Minul ei ole ükskõik, mis saab minu rahvast ja kodumaast.
Minul ei ole ükskõik, kas iseseisvus jääb või kaob. Võib-olla tundubki see
ümbritsevaile inimestele rumala hinge piinamisena ja peavad vajalikuks mulle
meelde tuletada, et minust ei sõltu niikuinii mitte midagi ning et peaksin
elama „üks päev korraga“, kuid …..
Hävingut sünnitab kõige enam ükskõiksus.
Ja kuni suur osa eestimaalastest on ükskõiksed – „kõik on ju
hästi“-arvajad (kuni nende endi või lähedastega midagi juhtunud pole), keda ei
huvita ka tegelik sünnimaa käekäik, sest maailm on valla ja mujal ongi ehk parem
enda tahtmisi teostada – ei oska mina end häälestada nõnda, et 25 aastaga
vabaduse käestlaskmise puhul kellelegi õnne soovida.
Muusika:
Toomas Laur / sõnad: Marek Sadam / esitaja: Sadamasild / solist: Marek Sadam /
bass: Tõnis Kivisild / löökpillid: Oliver Rõõmus / kitarr: Viljar Kuusk /
akordion: Kaspar Uljas / klahvpillid: Tõnu Laikre / Salvestus, mix, master:
Indrek Patte / Tänud: Liina Notta
Kuulake ja mõelge kaasa!
Seega siis, sõbrad, ilusat päikeselist augustikuu kolmandat
laupäeva aastal 2016!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar