Jah, juba üsnagi mitmeid aastaid sai juba unistatud ja nüüd siis lõpuks ka teostatud hilistalvine/varakevadine rännak Leedu pealinna Vilniusse.
Väga paljudes Leedu linnades peetakse märtsi esimesel nädalavahetusel Kazimierase laata.
Eriliselt tähtis on see laat muidugi Vilniuses.
Juba 17. sajandist alates peetakse kevadist laata, mis on
pühendatud Vilniuse kaitsepühakule Kazimierasele. Siit ka laada nimi – Kaziuko
muge. Kõikjalt Leedumaalt sõidavad kokku käsitöömeistrid, et oma valmistatut
laada külalistele pakkuda.
Vähesel määral oli (vähemasti tänavu) kaubapakkujaid ka Lätist ja Eestist.
Laata peetakse tavaliselt kolm päeva - reedel, laupäeval ja pühapäeval.
Meie jõudsime kohale neljapäeva pärastlõunal.
Naljatamisi võime öelda, et ööbisime rahulikult presidendilossi "selja taga", Ülikooli tänaval.
Aga saabumispäeva õhtul oli veel aega nö päevavalges linna uudistada ja ilusaid detaile märgata.
No muidugi - laada müügiplatside paiknemine ja ajakava peab ikka ju ennem välja otsitud ning planeeritud olema.
Esiti ma küll kahtlesin oma võimekuses kogu laat läbi tatsata, aga jaksasin ometi. Ja ehkki põlved annavad enda olemasolust nüüd tugevamalt märku, olen ikkagi väga rahul. Aega oli piisavalt, et nö lonkida ja igasse müügitelki kiigata ning uudistada-imetleda ja vahel ka osta ja juttugi puhuda.
Müük algab küll juba varem, aga ametlik avamine algab ikkagi nn protsessiooniga, mille tähtsaimaks figuuriks on Kazimieras.
Kazimierz Püha
(1458–1484), Leedu, Poola ja nooruse kaitsepühak.
Tool on tähtis laada-aksessuaar ja lindude pesakastid samuti!
Lisaks liikus laadatänavatel hulgaliselt ka muid toredaid tegelasi.
Hi-hii, üks tore Koer võttis mind isegi oma sooja embusse ja kuna muusikat oli kogu linn täis, siis keerutasime pisut tantsugi ...
Juba ammustest aegadest on laada kõige tähtsamaks ostuks aga
verba – kuivatatud lilledest ja taimedest valmistatud liiliat meenutav punutis.
Palmipuudepühal viiakse see tänapäevalgi kirikusse ja pühitsetakse, et kodu ja
kodused oleksid kaitstud.
Aga .... kui kaubelda, siis ikka rahaga, eks-ju! Seadsimegi sammud kohe sinnapoole, kus rahapajad töös ja soetasime endilegi mõned mündid:
Muidugi ei puudu laadalt
ka laadapräänikud muginukased, mis meenutavad meile harjumuspäraseid
jõuluaegseid piparkooke. Neid oli tõesti igasuguse kuju ja suurusega, glasuuritud ja glasuurimata ...
Toidukaupu oli päris palju, kuid suurem rõhuasetus oli õnneks siiski just käsitööl ja just nimelt kohalikul käsitööl. Ei mingeid poekaupu (ms kauplused olid ju avatud ja kes soovis, võis vabalt ka poodi ostlema minna).
Sellist mineraalvett müüakse küll poodides, aga pähklid ja Leedu õunad-pirnid nägid väga head välja ning maitsesid tõesti jumalikult hästi!
Rõngikuid oli aga palju-palju-palju ja igale maitsele.....
Ja nüüd järjepannu muljeid piltides:
Tegelikult minu nimega lusikat stendil ei olnud, aga minu nendingi peale küsis meister mu nime ning umbes kahe minuti pärast ulatas mulle kauni lusika sõnadega: "Nüüd on ka selle ilusa nimega lusikas olemas!" Nõnda kenasti öeldud, et hing lausa heldis!
Ja vot .... mina sain juba oma naistepäeva-lille ka kätte, aga seda näitan siis, kui õige päev käes.
No teadagi, et maanteed kasutades saab Leetu meilt kõige otsesemalt ikka läbi Läti.
Sel korral tegime tagasiteel vahepeatuse Riias ja käisime Motomuuseumis.
Seal ka lõunastasime..
... ja ostsime meeneks ja tarvitamiseks pisikese auto:
Otse loomulikult ei saanud ju mööda vaadata tuntud ja tuttavatest ning mõnusaid mälestusi esile kutsuvatest toodetest:
Vot see Eesti "Salvest"-i rassolnik on lihtsalt võrdluseks siia pildile asetatud. Maitsete erinevus ilmselt on, aga kas Läti või Eesti kasuks, veel ei tea. Mis maiustustesse puutub, siis neid oskavad lätlased teha küll. Nüüd aga soolakad vahvlid - see on midagi uut ja huvitavat!
************
Ja koju naastes võtsid jõulukaktused ja orhidee meid vastu õitega. Punase õiega kaktus jõulude ajal ei õitsenudki, nüüd siis tundub, et abikaasa sünnipäevaks ikka sätib end jälle kenasti õitsema.
********************************************************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar