Vägikaikavedu

Kevad tuleb igal aastal erinevalt. Nii ka sel korral. Vägikaikavedu kestab ja just nii see käibki:

 

Eile oli nii:

 

Täna hoopis nii:

 

Loodetavasti ei kesta see "kaklus" enam kaua!

 

Et ikka silmadel oleks ka midagi süüa, valisin täna taldrikule rohkelt rõõmsat rohelist.

 

 

Ja püüdsin pildile veel natuke ka keelatud maiustusi ....

 

 

Ja see lõhn .... see lõhn võib küll hulluks ajada.

Meenusid noorusaegsed emotsioonid - kui vahel oli Tallinnas vaja hommikul minna üle Raekoja platsi ja suunduda Balti jaama poole, siis kusagil seal paksude müüride taga oli ilmselt kondiitritsehh. Ja need lõhnad, mis levisid sel kitsukesel Voorimehe tänaval panid süljenäärmed tööle küll. Ehkki ma ei ole suur magusa-armastaja, olid need vanilli ja kaneeli lõhnad hullutavalt head! Eks igaühel meist on mingid tajud tugevamad, kui teised. Minul äratavad lõhnad üpris kergesti mälestusi ning maitsed võivad vaimusilmas taasluua situatsioone ning isegi inimesi neis olukordades.

Juba päris varasest noorusest olen tundnud end sageli kummaliselt, kuna mingisse olukorda sattudes tunnen ära inimesi, keda ma tegelikult kunagi näinud ei ole ja tean sõna-sõnalt ette, kuidas nad vastavad esitatud küsimustele ... See hirmutab veidi ja mitte kuigivõrd ei rahusta ka teadmine, et nõnda on olnud ka mu emal ja vanaemal ... Võib-olla on sel mingi sügavam spirituaalne tagapõhi või tähtsus, seda ei oska ma öelda.  Vahel on sellest siiski ka kasu olnud, kui olukorra lahendamine vajab empaatiavõimet ja mõistmist, kuidas inimeste mõtted kujunevad ning kuidas neid suunata asjadele pisut teise nurga alt lähenema.

 

Kuniks kevad pole veel lõplikult talvest jagu saanud, lohutagem end tassi kohviga:

 

 

**********************************************************