Vaevaline ja kurb september.

Septembrikuu on alati olnud mu lemmik-aastaaja lemmik-kuu. Sel aastal aga ei suuda ma kusagilt rõõmu leida.

Ma ei tea täpselt ja ka tohter ei tea tegelikult, mis viirus või ihusisene viga on mulle nii ohtralt piinu valmistanud, et vahel olen juba ka morbiidseid mõtteid jõudnud mõelda. Koletult raske on positiivsust leida, kui kogu ihu sügeleb ja ei ole teada ühtki abivahendit, mis olukorda kergendaks.

Algas kõik nii, et tekkisid mõned täpid ja kublad …

 

 

Need otsustasid kiirkorras paljuneda …

 

 

 

… ja levitada endid ikka suuremale naha-alale ning suunata kogu mõttetegevuse sellele, kuidas mitte sügada sügelevat nahka.

 

 

 

 

 

Ei, ma ei ole see inimene, kes ei otsi abi. Paraku pole ma seda saanud. Perearsti väitel ei ole tegemist nakkushaigusega (ka mitte tuulerõugetega, mida ise kahtlustasin end teistkordselt põdevat), vaid ravimallergiaga. Kes kunagi on tuulerõugeid põdenud, see teab millist piina sügelemine tekitab ja millised infektsiooni ohud sügamisega kaasneda võivad.

Nojah, mulle on ennegi osaks saanud ravimi kõrvaltoimed, mida oli vaja taas järgmiste ravimitega ravida. Kui uurisin võimalust pääseda nahaarsti vastuvõtule, põrkasin justkui vastu seina.

Jälle!

Nahaarstid saaksid patsienti vastu võtta ….. no ehk novembris -detsembris... või järgmisel aastal... Igatahes mitte kohe ega nädala jooksul, sest Haigekassa poolt ettenähtud visiitide arv on täis ja alles on vaid mõned üksikud tasulised visiidid. Juba ammu ei lähe haigusest puretud inimese ihupiinad kellelegi korda.

 

 

Seega siis - soovitus arstilt: sööge allergiaravimit ja püüdke mitte sügada!

Aeg-ajalt õnnestub siiski sügelemisvastase vedelikuga natukenegi nahka rahustada ja muid toimetusi teha. No nt abikaasale vaatlemisega abiks olla, kui oli vaja dušinurgas segistit vahetada ..

 

 

.. või nö seismajäänud puuviljadest natuke püreed keeta:

 

üldse ei olnud plaanis hoidistada, aga ära visata ka ei raatsinud ju ..

 

Vahel tuleb aga kange maiustamise isu peale ja sel korral leidsin kapiriiulilt kohukesed. Abikaasa tõi endale traditsioonilisi ja maitseks kaks Saare kohukest ka. Mulle maitses küll hästi.

 

 

Vot … ja ega ma ikka toiduta (ja toidupildita) ka peaaegu ühtki postitust tehtud ei saa, eks! Sel korral pääses pildile üsna tavaline, aga meie perele maitsev toit:

 

 

Kui sügamisest aega saan, siis püüan mõtteid mujale suunata uue raamatu lugusid lugedes:

 

 

Ilusat sügiskuud ja loodan, et leiate sealt rohkem positiivsust, kui mina praegu suuteline olen leidma!

 

**************************************************************