Vahel on nii, et mõni emotsioon viib võime või tahte üldse midagi kirjutada ning siis tulebki pisut vahet pidada. Muidugi on oht, et siis hakkavad ka teised emotsioonid kuhjuma ja sellest kõigest end "läbi närida" ning taas järje peale jõuda nõuab veidi aega ja pingutust.
Püüan siis pikalt mitte seletada ja pildikeeles oma mõtteid/tundeid kirja panna.
Miks ma ei tahtnud kirjutada:
minu armas onu 01.08.1947 - 12.06.2020
Ei ole olemas sõnu, mis leevendaksid kaotusvalu.
Meile, siiajääjaile, jääb vaid mälestus ja meelespidamine.
***************
Enne seda kurba sündmust käisime poja perel külas ja veetsime kenasti aega... nö neli põlvkonda ühe laua ümber!
Külakostiks viisime lihapirukaid.
Üks peitepilt ka sellest õhtust:
Praeguse palavusega ei taha kohe sugugi pliidi ääres toimetada ja üks lihtne võimalus on ...
No ja kuna on ju ka riisi keetmine väga lihtsaks tehtud tänapäeval ning värsket nn "rohelist" kraami on ka vabalt saadaval, siis kerged road on needki:
Päris mõnus on aga õhtul, kui päike ei kuumuta enam, istuda hoopis kamakruusiga või mahlaklaasiga rõdul ning nautida lihtsalt olemist.
*************************
Juba ammugi oli meil planeeritud üks väike rännak. Kuna aga tee meie väljavalitud paika on üsna pikk, siis jagasime selle reisi tinglikult osadeks.
Esmalt sõitsime Riiga ja veetsime seal öö.
Hommikul värsketena siirdusime aga sauruste juurde.
(Saurused läksid saurustele külla)
Kohe sealsamas kõrval...
Ja jõudiski kätte suvi!
Meie aga hakkasime kohe-kohe jõudma oma sihtkohta.
Ja lõpuks ometi ...
Nonii, endasugustel Juodkrantes polnud me ka juba ammu külas käinud ja see viga vajas parandamist.
Ilmad olid ilusad ja jaanipäev kohe lävepakust üle astumas...
https://www.facebook.com/elina.kuristik/videos/pcb.2026261637507611/2026261347507640/?type=3&theater
https://www.facebook.com/elina.kuristik/videos/pcb.2026261637507611/2026261417507633/?type=3&theater
Otsustasime, et kuna Jurmalas oli spaa-hotell taas peale remonti ja uuendust oma uksed avanud, siis läheme ja vaatame üle.
Käisimegi. Ei tahaks küll pahasti öelda, aga kahjuks ei olnud ka midagi vapustavalt head, mille peale "kilkama" hakata.
Üldiselt oli siiski mõnus reis ja koju jõudes olime nö väsinud, kuid rahul.
Üht-teist "kleepis" end mulle ikka käte külge ka:
Kunagi peab ikka küpsetama ka hakkama ju!
*******************************
Vot-vot, ja ei saa jätta ka kelkimata, et ühe lemmiku lauluplaatide täiskomplekt on olemas :
********************
Lõpetuseks üks kena idüll:
***********************************************************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar