No nii ongi, et lisaks aeglasele tervenemisele olen veel ka koledasti laisaks jäänud ja justkui jõuetu .. no eriti just tahtejõuetu. Piinlik, aga ega üle oma varju ikka hüpata ei saa ning kui laiskuse kott seljas ripub, siis ei jaksagi ju eriti keksida ega hüpata.
Kuna tundub, et mu pilditöötlusprogramm enam minuga koostööd teha ei taha, siis on sel korral ka piltide vahel natuke juttu.
Kõigepealt siis ports toidupilte, sest seni kuni hing sees, tahaks ikka süüa-juua ka.
Vahel ma ikka teen ka köögis midagi... no näiteks sülti või punast lihakastet. Mõnikord aga kiirelt marineeritud kurki või marineeritud praeräimi. Ja muidugi salateid...
Vahel ma üritan ikka kergema vastupanu teed minna, aga ... vahel kaasneb sellega pettumus. Järelikult on ikka õige ütlus, et kui tahad toitu, mis maitseks just nii nagu ise tahad, siis.....
tulebki ise toit valmis teha!
Makrasalatit teen abikaasale lihtsalt majoneesiga, enda portsu sisse lisan veel hiinakapsast ka.
Mõnikord tulevad jällegi imelikud isud. Arvatavasti pole just palju minusuguseid hulle, kes määriks saiale peedi-küüslaugusalatit ja sätiks sinna otsa sea-
või kanaliha tükke ja süües veel ka mõmiseks mõnust.
Kui aga redis, värske maitseroheline ja kiirelt marineeritud/hapendatud kurk juba köögilauale jõuab, siis on päriselt kevad kätte jõudnud.
Abikaasa lemmik - riivitud porgand.
Ja jällegi - ma tean küll mõnda inimest veel, kellel samasugune hull komme vahel nö "välja lööb". Lapsena kusagilt külge jäänud ja pole veel vanaltki sellest lahti saanud - kui herneid lüdin, siis vahel pistan mõne puhastatud kauna hammaste vahele, nätsutan sellest mahla omale suhu ja naudin seda mõnusat värsket mahedat maitset.
Nüüd siis natuke ka magusama poole pealt...
Nojah, tulebki siis ise küpsetada ...
.. ja jälle kergeid salateid teha.
Kohupiim õunatükkide ja marjadega on kerge ja mõnus.
Köögis ja söögitoas juhtub vahel ka lihtsalt midagi ilusat. Mõnikord jääb tore detail fotosilma ette .... või on põhjust mingi asja või juhtumi üle rõõmu tunda.
Nonoh, isegi hambaarsti külastades võib tore säravkollane maja silmad särama panna.... eriti veel seetõttu, et vahvad mummud okstel ripuvad.
Kui muhamed ei lähe mäe juurde, peab mägi minema ise ....
Käisingi siis sõbrannal külas ja kuna lihavõttenädal oli kohe "ukse ees", siis võtsin pisikese kingikese ka ühes. Oli mõnus kohtumine!
Aga .....vahepealsel ajal oli mitmeid pühasid ja tähtpäevi ning muidu toredaid päevi ka:
Naistepäev
Ja teatripäev oli ka... ja teatris käisime ka.
Hmmm.... ja siis oli veel Leivafestival. Seal oli nii palju ahvatlusi ja ringivaatamist, et pilti teha läks meelestki. Aga igatahes ostsin omale peale kohapeal degusteerimist mitu leiva/saia küpsetamise komplekti. Küllap jõuan kord ka küpsetamiseni.
Kuna ka Maamessileib näis ahvatlev, siis .... tänu sellele oleme nüüd ilmselt ka Maamessile minemas, sest kutsed on juba käes.
Nüüd aga pisut sellest, miks pilditöötlusprogrammi streikimine eriti kurvastab - ma ei saa näidata kõike seda ilu ja vahvaid emotsioone, mida olen reisil kogenud. Pilte on päris palju, aga nende üleslaadimine ja kollaažide tegemine on takistatud. Näitan siis vaid mõnda fotot, et kekutada - käisime Napolis ning Capril/Anacapril.
Ennem proovisin Eestis üht Margherita pitsat.
See oli hea, kuid ehtne Napoli pitsa on ikka parem (no vähemalt minu arvates on).
Nonoh, ja kui juba Napolis olla, oleks ju patt mitte ära käia ka Capril, eks-ju!
Nüüd on laulul "Kord Capri saarel ma südame kaot´sin.." hoopis teine tunnetus!
Sel fotol on näha sisenemine nn pilvevööndisse, mis ümbritses Anacapri Päikeseterrassi, saare kõrgeimat tippu. Praegu oli seal küll udune ja päikest polnud, aga ka pilves olek oli omaette elamus.
Ja abikaasa ostis mulle ilusa ja hea koti. Tugev ja mitmete lukkudega taskutega. Pealegi pikkade sangadega, et oleks mugav õlal kanda (see ongi mu lemmik kotikandmise moodus)!
***********
Vahel juhtub ka, et ma vaatan kuud.......
***********************************************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar