Lumine jõulukuu algus.

 Detsember on kulgenud üsna talviselt ja sageli on õhtusel ajal aknast välja vaadates meie tänavavalvuri ümber lumehelbed kas tantsimas või lausa tormamas.... 

Nüüd, peale põdemist, olen tasapisi küll ka toimetama hakanud ja väikesi "retkekesigi" teinud.

Ühel kenal päeval käisin suisa teatrimäel ja .... heh, loodan, et märtsi lõpus olen piisavalt krapsakas, et teatrisse minna:

Ja natuke olen ikka selle va kõige toitvama asjaga ka ikka tegelenud:

see oli haigusjärgselt päris hea ja mahe

No-nii, ja ehkki on alles kuu esimene pool, on päkapikud juba tihedasti liikumas ja piilumas ja askeldamas.

Siis kui mina omaette nostalgitsesin....

... olid neil juba käed-jalad tööd täis!

Nõnda siis ongi tekkinud meie koju ka väike jõuluhõnguline nurgake...

... ja sinna Päkapikutaja valve alla on juba üht-teist ka kogunenud:

Ja vot .... lumesadude vahel on mõnel päeval ikka päike ka pilvede vahelt piilunud. Ühe toreda hetke püüdsin ka pildile:

************************************

Kuhu kaob aeg?

On igivanad küsimused, kust tuleb tolm ja kuhu kaob aeg...

Tolmuga on siiski asi selgem, aga kuhu aeg läheb, seda ma küll ei tea. No need inimesed, kes väljaspool kodu elamiseks ja maksude maksmiseks elatist teenivad - selge, et neil mõnel perioodil tekkivad nö ajalüngad, aga minul? Ma ju ei teegi mitte midagi ja ikka tunnen, et aeg kiirustab minust mööda, jättes vaid vihje, et "keera kalendris lehte!"

Ja ongi novembrikuu lõpp päral ning kohe algab aasta viimane kuu.

Pea poolteist kuud pole ma leidnud endas jõudu siia midagi kirjutada või mõnd piltigi lisada.

Ega ma nüüdki väga jutukas ei ole, aga püüan vähemalt mingi "märgi" jätta, et ikka veel elus olen...

Oktoobris täitus meil kaasaga ametlikku abielu 40 aastat. Sel puhul otsustas R, et seda võiks pisut teistmoodi tähistada, kui lihtsalt kodus kohvi juues. Mõeldud-tehtud.... Rooma!

Pilte on sellest reisist päris palju, aga tegelikult ei anna ükski pilt edasi seda tunnet, mida kohapeal on võimalik kogeda. Ilmad oli R ka eelnevalt ära tellinud ja need olidki superluks-mõnusad.

Lisan vaid mõned nö turistipildid:

Ja õhtul, kui pea muljetest paks, oli väga mõnus lõõgastuda...

Nädal peale kojujõudmist lendas kaasa tööasjus Münchenisse suurele messile ja tegus oktoober
veereski lõpule.

Mälestuseks jäävad pildid ja mälu ja meened.

*******

Ja süüa olen ikka natuke ka teinud. Kõike ma üles pildistada esiteks ei viitsi, teiseks pole kõik toidud "fotogeenilised" ja mul on niigi ilmselgelt liiga palju kordustoite... 

Ja ikka on neid pilte ka nö natuke-palju.

Nonoooo.... natuke peab ikka maiasmokkasid ka hellitama, eks-ju!

*******

Vahepealsel ajal juhtus ka üks ebameeldiv asi - see mooduhaigus sai meid lõpuks ka kätte. R põdes üsna kiirelt ja kergelt. Mina, nagu kodusele inimesele kohane, võtsin siis suurema põdemise enda peale. Praeguseks küll enam nakkusohtlik ei ole, aga .. tüsistused on ja  .....

..... ma kahtlustan, et praegu on selline seis, et aja kadumine on ka selle mu seisundiga kuidagi seotud - et siis päevad on kuidagi lühikesed, liigesed on valulikud, hingamisteed on ahenenud ja ajutegevus ka häiritud.

Vanasti põdesime külmetust, ülemiste hingamisteede katarri, grippi, bronhiiti, kopsupõletikku .... nüüd on kõik üks korona-CoVid-SARS... näh, ilusad nimed kõik, kasuta millist tahad!

********

Nii on, et ma võin ju "oma naba näppida" ja iseennast haletseda või lihtsalt lõdvalt lesida, ega maailma elu veel seetõttu seisma ei jää!

FB-s otsustas üks meistrimees kinkida jagamismängu kaudu kellelegi jõulueelset päkapikurõõmu ja lõpuks tõi selle rõõmu suisa koju kätte ka!

Ja siis, kui ma juba nakkusevabaks sain, käis üks käbe päkapikk külas.

Päkapikk on minul käinud,

mina olen Teda näinud!

Ühel päeval võtsin julguse kokku ja läksin poodi, sest lõpuks hakkavad ju kodused varud ka vähenemise ja kohati lausa otsasaamise-märke näitama.

Ja seal poes ..... seal poes .....

Ja et igas päevas ikka pisikegi rõõm sädeleks, täienes ka mu kogumisobjektide kastike....

.... ning aknalaual elavad mul kaks pisitillukest kaktusekest, kes ka lahkel meelel me päevi ilusamaks ja helgemaks muudavad:

************************************

***

Sügis käes.

 Jah, sügis on kenasti kohale jõudnud, aga mul on veel mõned eelmise kuu asjad ja toimetused kirja panemata.

Mitte kuidagi ei saa vanainimene oma laiskusest jagu, et teha mõni lisapostitus. Või on see mingi elutüdimuse eelilming - no mine võta kinni! Igatahes on ilmne, et vanusega kaasnevad ka sotsiaalselt üsna korrapärased ja etteaimatavad sündmused ja nähtused. Lisaks veel see, et ebastabiilsetes oludes peavad inimesed esmalt püüdma "kindlustada endi tagalat" ja alles seejärel, kui enda, pere ja lähedaste elu-olu on enam-vähem julgustavas seisus, saab tegelda muude probleemide ja ... natuke ehk ka lõbu ning elu nautimisega.

Alustan siis sellest, mis natuke varasem ja püüan tänasesse päeva välja jõuda.

No ega mina ka ilma väikeste toiduvarudeta hakkama ei saa ja ega`s korilase geen päriselt ei maga veel.

Ringi liikudes ja nö "jahil käies" jääb aeg-ajalt kaubanduses mõndagi silma ja vahel trügivad mõned tooted kohe vägisi ostukorvi.

No kui juba Peipsi veerde sibularetkele minna, siis ilma kalata ei pääse ning ... vahel võib ju ka muud moodi enda isusid vaigistada - nt pakkuda midagi ahvatlevat ja heaolutunnet tekitavat.

Vahel juhtub aga kummalisi asju. Õnneks on need olnud meeldivad.

No sel korral tegi FBs loosimise MO Piim Saaremaalt. Võiduks olid kaks piletit toidumessile. Mina ei võitnud, aga võitis mu õetütar. Ta on tubli kodukokk ja toitlustushuviline. Juhtus aga nõnda, et Tal ei olnud võimalik messile minna ja nõnda pakkus/vormistas Ta piletid ümber. Ja oligi jällegi üks päev sellest sügisest jälle positiivsete emotsioonidega täidetud.

Nojah, vahel käivad sõbrad ka rändamas ja...

 vanemaks sain ka jällegi...

Jajah, ja nüüd järgneb ports toidupilte.

Ega ma täpselt ei tea isegi, miks ma neid postitan... midagi erilist ju neis toitudes pole. Ehk on see siis lihtsalt nö raamatupidajalik "kretinism", et enesele tõestada: ma ju ometi midagi ikka teen ka ja pealegi .... nagu klassikud juba ammugi on täheldanud - söömine on ainus töö, mis toidab!

Mõned kenad meeleolupildid ka postituse rahulikuks lõpetamiseks.

Loodetavasti kirjutan (lisan pildimaterjali) vahetevahel ikka veel.

************************************************