Igasuguseid juulilõpu-tegemisi.

Alustan sellest, et … mul on nüüd küll jällegi uus ja tore abiline, aga esialgu olen saanud seda vaid imetleda. Taignategu ei ole ka väga lähemal ajal ilmselt võimalik oma tegemiste plaani võtta. Näitan sõbra ikkagi ära:

 

 

Üldiselt on nõnda, et kui kusagil ringi liigun ja nö "aega parajaks" teen, siis vaatan ringi ning aeg-ajalt jääbki midagi silma ning kuna tänapäeval on väga mugavalt võimalik hiljem mittevajalikud või ebaõnnestunud kaadrid eemaldada, on fotografeerimise otsus kärme sündima. Vahel tunduvad need sobilikud ka blogisse jäädvustamiseks …

 

 

Ja kuni meistrimees meie auto tervist uuris ja hindas, kolasin mina töökoja taga pisikesel platsil … palju erinevaid taimeliike ning ma ei tea päriselt, kui paljusid taimi ma veel lisaks pildile püüda ei jõudnudki …

 

 

Vahel aga juhtub hoopis nii:

 

 

Aga toidust ei saa ka kirjutamata jätta.

 

 

 

Nonoh, ja kukeseentega on sellised lood:

 

 

 

 

Ja nüüd siis lõpuks on ka näpuotsaga käsitöist tegemist.

Kuna maitseainepurkidest kahel olid teadmata põhjustel kaks kaanekest puudu, oli tarvis need kuidagimoodi asendada. Saidki tehtud kaks asendajat. Ega ma pole isegi kindel, kuivõrd ajutiseks need asendajad jääda võivad, sest miskipärast on just ajutised asjad kõige kindlamalt kauempüsijad.

 

 

Aga siis …. tekkis kange soov minna taas üht vabaõhuetendust vaatama.

Mõeldud … läbi mõeldud … piletid ostetud ja ettevalmistused tehtud … ühildasime selle mineku ka teise vajadusega - kõrvalepõikega selleks, et külastada mu õetütart.

 

 

 

 

 

Ja...

 

 

Veel tunnike sõitu ja jõudsimegi kohale.

Kunagi ammu olen olnud suvistel koolivaheaegadel Kloogal puhkelaagrites ja sellest east välja kasvanuna ka lihtsalt seal randadel pere ja sõpradega puhanud.

Muidugi on kõik tundmatuseni muutunud, kuid mõned hetked siiski meenusid ja aju püüdis neid ka omavahel nö "kokku panna".

Üks tore kooslus Treppoja kaupluse juures kippus ise pildile

 

 

Siiski ei lasknud ma end langeda nostalgia radadele ja jätsin kõik meeled valla uutele muljetele ning emotsioonidele. See oli õige otsus, sest näha-tunda-kogeda oli mitmeid-mitmeid kordi rohkem, kui nendele pildikestele ära mahtus:

 

 

 

 

 

 

Aga enne loojangut oli ikka etendus ka ju!

 

No muidugi!

METSAS EI KUULE SU KARJUMIST KEEGI

Mängivad: Helgi Sallo, Katrin Karisma ja Anne Veesaar
Autor: Gertrud Larsson
Tõlkija: Liis Aedmaa
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Jaak Vaus

Anita, Monika ja Ellen on ammused lapsepõlvesõbrannad, nüüdseks kõik juba üle kuuekümne. Nad kohtuvad igal aastal, et minna paariks päevaks metsa matkama, soovides uuesti läbi elada kauneid mälestusi ning meenutada ühiselt veedetud aega.
Kuid ilus unistus mõnusast ja lõdvestavast nädalavahetusest kesk loodust puruneb kiiremini, kui keegi oleks seda ette osanud kujutada ning muutub painavaks õudusunenäoks.
See alguses naljaks ja kohati absurdi kalduv tragikomöödia võtab arenedes üha põnevamaid tuure, tekitab veidi isegi õudu, nagu pime mets ikka ja kulmineerub lausa kriminaalsete sündmustega ….

 

Ja Helgi Sallo kaksikplaadi omanikuks sain ka! Vot nii!

No ja oma nõrkused tuleb ikka ka üles tunnistada, eks-ju!

 

Ohh, ja ma pean ütlema, et kibuvitsaõie lõhnast võib joobuda küll!

 

Ning kiusatustele mõistlikes piirides järeleandmine on hingele ikka hea!

 

Samas jällegi … tagasi nö argielus, tuleb ikka meeles pidada seda iidset tarkust, mida ka Rakvere Öko-poe seinalt lugeda saab …

 

 

*********************************************************************