Ei teagi täpselt, kas on põhjuseks lihtne laiskus, kerge haiguskurnatus või miski muu, aga aeg kulgeb justkui omasoodu ja tasahilju jõulupühade suunas. Ei mingit rabelemist ega tunnet, mis käsiks kuhugi kiirustada või mingeid toiminguid ajaplaani mahutada. Kalmuaial on hing "rahulikuks räägitud", kallitel külas käidud, meeldivate inimestega kohtutud ja mõnda kallistatud ka, kingikesed pakitud, kaardid enamasti saadetud ja rõõmustavaid uudiseid saadud … Kõik tundub nii rahulik, et võiks juba suisa kahtlustama hakata, et …. varsti hakkab midagi uut ja huvitavat juhtuma!
Riburada näitan ära meie perele saabunud kaardid:
Koos armsa kingitusega saabunud kaart, mille ümbrikul veel kaunis postmark ühe mu lemmik-kunstniku pildiga:
Ja siis veel üks imeline tikitud kaart.
Kogu hingest ja südamest imetlen ma inimesi, kes oskavad luua midagi niisugust, mis paneb ilunautlejad õhkama ja mõtteis või siis ka suisa kuuldavalt ümisema!
Tegelikult on ju iga inimene, kes enda valitud tegevusalal edukalt tegutseb, väärt kiidusõnu ning tunnustust. Nii ka kullassepp, kes elustas mu 41 aasta taguse mälestuse.
Siin siis jätkangi lugu sellest imelisest inimesest, kellele kudusin rohelised sokid.
Sügise hakul kirjeldasin meie TKT grupi kokkutulekut. Juba eelnevalt olin küsinud, kas kellelgi on alles meie lõpusõrmus (minul, kui kavandi tegijal endal sõrmust ei olnudki … finantsilised olud ei võimaldanud tellida … ja kavand ise on ka teadmata suunas mu juurest lahkunud). Paraku väitsid kõik, kes vastama vaevusid, et neil see hinnaline mälestus kaduma läinud on. Teadsin vaid üht meie seast, kellel see kindlalt alles oli. Jah, kahjuks "oli", sest kallis sõbranna, kellega koos koolipinki nühitud, koos TPIs töötatud, üliõpilasmalevas tööd ja leiba jagatud ning perekonniti rõõme ja sõprust jagatud, on kahjuks meie seast lahkunud. Kogusin kokku kogu oma julguse ja pöördusin Eve abikaasa poole palvega see sõrmus üles otsida ja mulle laenuks anda (et saaksin taas kavandi teha ja sõrmuse "taaselustada"). Aarne tuligi mu palvele vastu ja ma olen selle üle ääretult õnnelik. Polnuks üldse tarvis olnud pabistada või ärevust tunda. Aastakümneid kestnud sõprus ei kaota soojust ka siis, kui läbikäimisesse tulevad pikemad vahed!
Niisugune ilus sõrmus - Tallinna Kergetööstuse Tehnikum, raamatupidamise eriala 19. lend.
Niisiis jõudsin oma salasooviga kullassepa juurde ja … siin see täitunud unistus on:
Selle blogipostituse lõpuks veel:
****************************************************
Jah, olid ajad, kui koolilõpu sõrmuseid tehti. Nüüd vist enam mitte?
VastaKustutaKullassepp teadis rääkida, et ikka tehakse ka tänapäeval lõpusõrmuseid, aga ilmselt siiski tõesti vähem, kui tol kaugemal ajal. Olud olid lihtsalt teised ja nn kuuluvustunnet hinnati rohkem. Nüüd on ju tänu tehnilistele vahenditele märksa lihtsam omavahel sidet pidada ja kasvõi kokkutulekuid kodust väljumata, nö konverentskõnedena pidada.
Kustuta