Inimene ei taju hetke, mil ta näiteks saab aasta vanemaks. Samamoodi ei tunneta me ka üleminekut ühest aastast või aastaajast teise, ka mitte ühest kuust teise. On vaid nö kokkulepitud aeg ja ….
nüüd olemegi jõudnud novembrisse.
Veidi olen lõnga näppinud, aga head mõtted on mu eest peitu pugenud ja kuna olen mõnda aega sõbrustanud ka pipraplaastritega, on minu panus päevategemistesse üsna kasin.
Pisut näksimist ja ajukurrutamist vaid.
***
***
Siiski-siiski ka üks tore teatrielamus ka. Kui ikka hea etendus nö koju kätte tuuakse, ei saa ju minemata jätta!
Meistrite liiga.
Võitlus elu nimel ja jalgpalli pärast kahes
vaatuses
Kaks vananevat näitlejat, nende tütar, jalgpall ja
filmivõtted. Kuidas jääda ellu, kui elu hakkab lõpule jõudma, aga tegelikult
tundub, et olulisem osa sellest on veel elamata? Ega elu pole mingi Mehhiko
seebiseriaal, mis kuidagi lõppeda ei taha. Elu on kirg, seiklus ja armastus!
Marta teab väga hästi, kuidas asjad käima peaksid,
kuid kahjuks ei sobi see alati Juliusele. Oma õigustest ei taha keegi taganeda
ja nõnda lööb vana näitlejatepaari korteris välku ning müristab ka päikselise
ilmaga. Marta ja Juliuse tütar Triinu püüab seda äikesetormi kuidagi
taltsutada, aga piksevarraste elu pole just jalutuskäik vikerkaarel. Eriti kui
Marta sõbrannad Kaisa ja Helle veel kampa löövad. Kolm jalgpallifanaatikut,
kellest üks töötab politseis, võiksid muuta isegi maailma ajalugu. Õnneks satub
selle tormi keskmesse režissöör Toomas ja nõnda polegi midagi imestada, kui
kogu see hullumeelne seltskond meeleheitlikele püüdlustele vaatamata siiski elu
ja tervise juures lõpetab.
(väljavõte etenduse tutvustusest)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar