Õhkõrn piir

Inimene ei taju hetke, mil ta näiteks saab aasta vanemaks. Samamoodi ei tunneta me ka üleminekut ühest aastast või aastaajast teise, ka mitte ühest kuust teise. On vaid nö kokkulepitud aeg ja ….

nüüd olemegi jõudnud novembrisse.

 

 

Veidi olen lõnga näppinud, aga head mõtted on mu eest peitu pugenud ja kuna olen mõnda aega sõbrustanud ka pipraplaastritega, on minu panus päevategemistesse üsna kasin.

Pisut näksimist ja ajukurrutamist vaid.

 

 

 

***

 

***

 

Siiski-siiski ka üks tore teatrielamus ka. Kui ikka hea etendus nö koju kätte tuuakse, ei saa ju minemata jätta!

 

Meistrite liiga.

Võitlus elu nimel ja jalgpalli pärast kahes vaatuses

 

Kaks vananevat näitlejat, nende tütar, jalgpall ja filmivõtted. Kuidas jääda ellu, kui elu hakkab lõpule jõudma, aga tegelikult tundub, et olulisem osa sellest on veel elamata? Ega elu pole mingi Mehhiko seebiseriaal, mis kuidagi lõppeda ei taha. Elu on kirg, seiklus ja armastus!

 

Marta teab väga hästi, kuidas asjad käima peaksid, kuid kahjuks ei sobi see alati Juliusele. Oma õigustest ei taha keegi taganeda ja nõnda lööb vana näitlejatepaari korteris välku ning müristab ka päikselise ilmaga. Marta ja Juliuse tütar Triinu püüab seda äikesetormi kuidagi taltsutada, aga piksevarraste elu pole just jalutuskäik vikerkaarel. Eriti kui Marta sõbrannad Kaisa ja Helle veel kampa löövad. Kolm jalgpallifanaatikut, kellest üks töötab politseis, võiksid muuta isegi maailma ajalugu. Õnneks satub selle tormi keskmesse režissöör Toomas ja nõnda polegi midagi imestada, kui kogu see hullumeelne seltskond meeleheitlikele püüdlustele vaatamata siiski elu ja tervise juures lõpetab.

(väljavõte etenduse tutvustusest)

Osades

Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Elina Reinold (külalisena),

Vallo Kirs, Triinu Meriste ja Jaana Kena

 

 

“Meistrite liiga” sõnum on imelihtne: elule annab mõtte ja tähenduse ainult armastus.

***********************************