Käisime taas teatris. Sel korral Paides. Etendus "Lotomiljonärid"
Tutvustuses väljalubatud ülevõllikomöödia …
... no minu noriva kriteeriumi järgi seda komöödiat küll eriti ei olnud, või ei osanud ma seda sealt leida …
Kiiskavad dekoratsioonid ja näitlejate "röökimine" häirisid tõsiselt, aga võib-olla on lihtsalt minusuguste vanainimeste koht kodus tugitoolis lõngakorvi juures …
Kahju, et enam ei ole televisioonis reedeõhtuseid teleteatreid ega teatriõhtuid - siis saaks vajadusel häälenupust valjusust suurendada või vähendada.
Tegelikult oli etenduse süžee vägagi hea ja meie tõsielu kajastav ning nö ridade vahelt võis üsna palju asjalikku välja lugeda (kes vaid vähegi viitsis!) ning tõdeda, et jah - hetk võib muuta elu 180 kraadi ja siis veelkord 180 kraadi ning taas 180 kraadi …
Paraku võib hetk muuta ka meie, tavainimeste elu.
Teatrist lahkudes olin kõndides küll vanainimeselikult ettevaatlik, kuid jõudsin väljaspool hoonet teha vaid 10-15 sammu, kui …. selgus, et sel kohal, kus vaid sammuke paigast, kus tee äärekivid lahutasid kõnniteed sõiduteest, oli nõnda libe, et minul kadus kindel pind jalge alt.
Mingid kukkumise õpetused sellisel hetkel ei toimi, sest kõik toimub kiiremini, kui inimene mõelda jõuab.
Niisiis, selg, külg, õlg, käsi nii õlavarrest kui ka randmest said tubli põrutuse. Kõige õnnetum oli siiski pea, mis sai täistabamuse tee äärekivilt ja seejärel ka teepinnalt.
Esimese veerandtunniga tajusin vaid tohutut peavalu ja koljusisest survet, mis näis pealuud poolitavat. Võitlesin iiveldusega ja unisusega. Õnneks olin autos kaasreisija ja võisin ka tänavavalgustust mittetaludes silmad sulgeda. See aga tekitas veelgi enam iiveldust, kuna keha ei suutnud taluda nö pimedas ruumis tasakaalutut liikumist (ju siis tasakaalukeskus oli häiritud).
Pead puudutada ei saanud ega tahtnud - see tohutu valu pani silmavee jooksma ja koju jõudes, ületades viimasegi takistuse (kolmandale korrusele ronimise), oli jõud otsas ja pea iga sügavama hingetõmbe peale plahvatamas.
Nüüd ongi tunne, et pea kuklapool on suurem (justkui oleks üleni üks suur muhk), kui normaalselt olema peaks ja lõge, mis minu eas peaks ju olema luustunud, tundub kuidagi pehme. Seda kohta puudutades tunnen kohe jälle, kuis süda pahaks läheb - targem on mitte puutuda!
Luud-kondid tunduvad terved olevat, aga …
…. valus on!
Seega siis võivad inimese elu vaid loetud sekundite vältel muuta nii loteriivõit kui ka ilmamuutus.
Jääb vaid üle soovida, et teil, kallid kaasteelised, püsiks pind kindlalt jalge all ja ainukesed pöörded elus oleksid vaid positiivsed ja rõõmu toovad!
******************************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar