25.9.16

Teater on hea.

Seda ei väsi ma mõtlemast ega kordamast - teater on tõesti hea. Küllap on saatus just nii seadnud, et lisaks teatri-armastusele on mind pandud elama just sellesse aega, mil olen saanud nautida huvitavate ja andekate näitlejate ja lavastajate tööd.
Täna jällegi!
Tallinnas Eesti Draamateatris .... kevadel ei õnnestunud pileteid saada, nüüd õnnestus ja taas kord imetlesime suurepärast näitlejate tööd ning imepärase, armastatud Ita Everi vitaalsust.

Just ... etendus "Finaal" 
Tutvustuses seisab nii:
Ühel ilusal kevadpäeval tulevad pojad isale külla, kaasas naised ja lapsed. Tulevad lõunasöögile, sest isal pidavat olema midagi olulist öelda. Ammu pole koos käidud ja palju on uudiseid ning muresid, igal ühel oma – üks mure, mitu muret, terve murede laviin. Kõik kurdavad ja kes suudaks seda taluda. Aga kui on korraga nii palju muresid, siis võib juhtuda, et läheb lausa naljakaks, kui näiliselt edukas perekond näitab oma tõelist nägu...
Kas isal ka midagi olulist öelda oli – see on juba omaette mure.
**
Lavastus on pühendatud Ita Everi 85. sünnipäevale.
Oli nauditav teatriõhtu!

*****************************************

24.9.16

Kord aastas.

Nojah, kord aastas on igasuguseid sündmusi ja nii on ka sünnipäevadega. Enamasti on nii...
Minu oma oli eile ja õnnitlejaid oli nii telefonitsi, FB kaudu kui ka traditsiooniliselt paberkaardi abil. Kuna sel aastal oli pojal juubel ja meil on üsna-üsna lähestikku sünnipäevad, siis olin juba varem otsustanud oma päeva üsna tagasihoidlikult tähistada.
Ja just nädala algul ... tuli ... mingi vastik tõbi ja murdis mu lapiti voodisse maha. Nohu, köha, kurguvalu, peavalu .... ja (mõnele mehele vist isegi meeldiks) hääletus.
Ja muudkui tohterdan edasi, sest kõige vastikum osa - nohu ja eriti just köha - ei taha kohe kuidagi aru saada, et ma ei ole nende sõprusest huvitatud.
Nojah, aga kalendripäevad liikusid ikka omasoodu ja laupäev jõudis ikkagi kätte.

Abikaasalt ühe osana meelespidamisest:


Ja väikene pildikollaaž rõõmust, õnnest ja headest soovidest:


Suur tänu kõigile lähedastele, sugulastele, hõimlastele, sõpradele ...
ühe sõnaga - kõigile suurepärastele kaasteelistele!

Ilusat sügist igatahes ka!

Ja nüüd juba võib ehk ka pisut jõuluootust lasta endale hinge ja südamesse pugeda!

**********************

21.9.16

Lühidalt ..

Kuna tervis vajab praegu tõsist turgutamist, siis kirjutan lühidalt ja lisan vaid mõned pildid.

Käisin sõbranna Evi juures "õunaraksus". No ikka koos Eviga tema õunapuu kallal.


Ja lisaks sain toreda ja armsa kaardi ka:


No ja koos käisime ka kalamüüja juures ning tulemuseks oli see, et ....


****
Nüüd aga lähen mina end ravitsema ja teile kõigile ilusat homme algavat sügist!


*******************************

19.9.16

Üle vee tulnud üllatus.

Vot nii ongi siis, et eile sai alguse mu sünnipäevanädal.
Õetütar kinkis omatehtud hoidiseid ja suure lille.
Omapoolseid ahvatlusi pakuvad nii Tallink kui ka Viking ning Rimi, Selver ja Coop samuti.
Nojah, tore ju, kui meeles peetakse, aga ... kõike pakutavat ei jaksa ega julge ju vastugi võtta.
Aga täna õhtul tuli kaasa töölt ja juba lävelt hõikas küsimuse, et kas ma seeni tahan ...
Miks seeni?
Mis seeni?
Seeni... seeni ... no ikka tahan, muidugi tahan seeni!
Ja siis torkas ta mulle sõrmede vahele suure, ilusa, punase ümbriku, millel hästi toredad margid - kaks sügisvärvides puudega ja kaks seentega.
Ooohh! Ja neil markidel on kirjad "SVERIGE BREV". Ilma pöördelt lugematagi teadsin, kes saatjaks!
Suur ja soe tunne valgus hinge - sõbrad, kes hoiavad Sind meeles isegi siis, kui nende põhieesmärk peaks olema nautida puhkust ........
Ja kui siis ümbriku avasin, jäigi hing korraks kinni.
Imekena kaart ja südamlikud sõnad-soovid tõid isegi mulle pisara silmanurka. Ja siis veel armas järjehoidja. Suisa minu nimega?! Ma tean, et mu nime päritolumaa on Soome ja Rootsist ei oskaks küll selle nimega varustatud trükist oodata!


Küllap nõustute - nädal on ilusasti ja rõõmsalt alanud!

********************

18.9.16

Pühapäev tarbekunsti, disaini ja Itaalia jäätisega.

Kuna tarbekunsti- ja disainimuuseumis on näitus "Kohalik ilu. Tarbeklaas" avatud veel vaid 25.septembrini, siis ... otsustasime teha endile ühe kultuurse pühapäeva.
No ja mõnusa ning maitsva ikka ka!
Ja pealegi oli tarvidus ka õetütre juurest läbi lipsata.
Kõigepealt siis käisimegi lipsti külas ära ning vurasime pealinna. Kuna auto parkisime Estonia teatri kõrvale parklasse, siis ei saanud ju lahtikaevatud maa märkamata jääda:


Sealt edasi kõndisime Viru tänava algusesse ning suundusime Raekoja platsi poole. Tänav on küll pooleldi remondis, aga õnneks ei olnud mingeid suuri tunglemisi. Oli aega ringi piiluda ja polnud ohtu kellegagi kokku põrgata.


OldeHansa juures tabas pilk vaimuka sõnumiga kutset:


Raekoja platsilt aga kostus muusikat ja seal oli rahvast rohkem. Trügimist õnneks ei olnud.
Ja selguski musitseerimise põhjus - Vene kultuuri päevad.
Kas teie olete varem näinud nii suurt balalaikat mängitavat? Mina igatahes polnud.


Eriti meeldiv oli see, et muusikat oli hästi kuulda ning ometi ei takistanud see inimestel omavahel täiesti ilma häält tõstmata kõnelda!

Vaid üks pisike tänavajupike ... ja juba olimegi silmitsi Maiasmokaga. Muidugi ei saanud ma lihtsalt niisama, "külma kõhuga" sealt mööda astuda! Lapsena, kui emal oli plaan külla minna, sai sealtki vahel midagi osta ja see kohvi lõhn ... see tundub, et on tänini ikka just seesama! Hõrk ja haistmismeelt hellitav!



Ma eelistan alati soolasemat magusamale, aga lõhna tajumine ja nautimine on hoopis teine teema!
Imelist lõhna ninalõõrid ja kopsutorud täis imetud, jätkasime teekonda muuseumi poole. Märkasin üht avatud väravat ja siseõuele astudes leidsime ....


Peagi jõudsimegi muuseumi juurde.




Oli päris palju äratundmisrõõmu:



Ja .... midagi ka, mille poole õhata!

Muuseumis käidud, lonkisime veelgi vanalinnas, käisime Toompeal ja lõpuks jõudsime tagasi kesklinna.

Metskits on Jaan Koort´i 1929. aastal valminud pronksist skulptuur.

Enne Taani kuninga aeda jõudmist.

Aga aias tervitasid meid mungad ... neid oli mitu ...


Seal üleval on kohvik ja sealt on väga ilus vaade linnale ja lahele.


Kauneid vaateid võib nautida nii Neitsitorni terrassilt kui ka Patkuli vaateplatvormilt.




Need on suhkru-kaneelised kuid väikese vürtsika nüansiga ja õnneks jätkub esmase isu rahuldamiseks 2-3 mandlist. Maitse püsib päris kaua keelel ja võisime rahumeelselt teekonda jätkata.
Lühike jalg on tõesti lühike ja ... algselt oli ju kogu tänav niisugune, nagu on praegu säilitatud väheste trepiastmetega pool (minu fotol vasak pool tänavat). Mõelda vaid ... kui ebamugav võis seal olla liikuda, kui näiteks sadas vihma või olid kivid jääst libedad ....


Taas kesklinna jõudes oli nii uudistamist kui ka märkamist, et on ikkagi säilinud ka midagi, mille peale võis öelda: "ma mäletan...". Seda oli meeldiv tõdeda, sest elu libiseb liigagi kiiresti mööda ja sellised väikesed pidepunktid äratavad ellu ilusaid mälestusi omaenese noorusajast!

Meie jalutasime, aga mõned turistid, kel aega ehk vähem ja jalad pikast käimisest väsinud, said kasutada toredat nn kummiratastel linnatuuri-rongi


Ja siis jõudis kätte enese hellitamise aeg.
Suundusime selge ja sirge sihiga Itaalia jäätisekohvikusse.








Mmmmmmm..................

****

Ja selle päeva toredaid hetki meenutavad veel vahvad kingitused mulle ..



.... ning kinkijale viidud nipet-näpet ning ühele pisikesele Lepatriinu-lasteaiarühma lapsele ...


****
Hommik oli pisut tusane, aga mida aeg edasi, seda ilusamaks ja mõnusamaks muutus ka päev!

Sügismeeleolu.


******************************************

10.9.16

Särav sügis.

Eks nende sügisilmadega on ikka nii, et ... ilu on vaataja silmades, eks-ju!
Üleeile hommikul linnas asjatoimetusi ja napsasin mõned pildid teha. Õhk oli veel karge, aga päike ärkas ja jagas soojust ning sära.

Mulle endale meeldis väga see kõnniteel virguv käbi:

*****

Eile aga  ... käisime Narvas. Lihtsalt ja selgelt selle eesmärgiga, et lonkida jõeäärsel promenaadil ja veenduda, et see ongi nõnda kena, kui ajakirjandusest loetud ja televiisorist lühikeste videojuppidena nähtud.
Ja on tõesti!

Esmalt aga tervitas meid üks lustakas vissi.



Kes Narva kindluse juurde suundub, ei saa kunagi mööda vaadata neist väravatest, mis lahutavad meid naabritest.


Kõndisime pisut ümber kindlusemüüride ja pilku köitsid purskkaev ning puu.

See puu on eriline - säästmaks piirdetarasid, saavad vastabiellunud riputada sinna oma lukustatud armastuse kas tabalukuna või kena puulehena.

Edasi juba pilte promenaadilt:

kaks kantsi












Promenaadil olid ka vahvad malelauad. On ju Narva Paul Kerese sünnilinn! Ja Peetri platsil kutsub kuulsa maletaja skulptuur end tervitama ning malet mängima.


Ja lõppu veel mõned ilupildid ilusast sügisilmast:



Naudin sügise seda osa, mida kutsutakse vananaistesuveks, mil sompus ja udused päevad veel ei kimbuta ega täida õhku raske ja vettinud kõdu aroomidega. 
Vananaiste suvi .... njah, eks ole juba väheke aastaid ikka ka juba, aga põhiline on see, et kargetel hommikutel on õhk selge ja hingata kerge.



******************************