17.3.17

Küllus.

Nii-nii, küllust jagus nii õue, söögilauale kui ka kultuurielamuseks.
 
Esmalt siis õues nähtu:
 
 
Teiseks söögilauale:
 
 
Ja lõpuks ka kultuurisõõm ja  -rõõm:
 

 
Jajah, jällegi teatris. No ei saa kohe teisiti ..
Tutvustus:

Beth Henley
Küllus
Lavastaja Filipp Los (Venemaa)
Kunstnik Hardi Volmer
Kostüümikunstnik Ketlin Kütt
Tõlkija Külli Seppa
Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer
Kaks noort naist, Bess ja Macon, kohtuvad juhuslikult postimaja ees. Mõlemal on reisikotid kaasas ja plaan ühine: ajalehekuulutuse kaudu leitud peigmeestega abielluda. Esmapilgul teineteisele kõiges sarnanevatest neidudest saavad abielunaised, naabrid, saatusekaaslased.
„Küllus” saadab nelja inimest 25 aasta jooksul piiritu taevakaare all, kus tähed ripuvad nii madalal, et võiks ennast välja sirutada ja neid sõrmega puudutada. Naiste elus on tähesära asemel aga enam pilkast pimedust. Mis siis, kui nooruseunistused ei olegi määratud teoks saama? Saatus naisi ei hellita ja kohal, kus nad elavad, oleks nagu kuri needus küljes. Ent kõige selle kiuste jääb alles lootus püüda kinni tähena säravad õnnehetked.
„Ma olen alati arvanud, et ma jõuan palju kaugemale kui see siin.”
***
Suurepärane näitlejatöö kõigilt osatäitjatelt ning eraldi kiidusõnu väärivad ka lavakujundus, mis aitas jälgida tegevust nö aegruumis, ning kostüümid!
 
 
*****************************************

9.3.17

Ilusad hetked, soojad tunded.


 
***************************************************

8.3.17

Teater, amps ja lilled.

Eile käisime taas teatris. Ja ega ma oskagi midagi muud lisada, kui et ... taas üks väga tore ja nauditav elamus!
Eriline "kavaleht" tekitas vaatajate hulgas muidugi ka elevust:
 


 
******
 
Ja tänasel hommikul üks mõnus kerge amps:
 
Rukkileib, salatileht, marineeritud praeräim koos porgandiviiludega ja kõrvale veel veidi krõmpsuvat redist.
 
*************
 
Ja nüüd näitan ka neid abikaasa poolt naistepäevaks kingitud (ja tegelikult palus Ta mul endal valiku teha) lilli.
 

*****
 


**************************************************

6.3.17

Kaua unistatud ...

Jah, juba üsnagi mitmeid aastaid sai juba unistatud ja nüüd siis lõpuks ka teostatud hilistalvine/varakevadine rännak Leedu pealinna Vilniusse.
Väga paljudes Leedu linnades peetakse märtsi esimesel nädalavahetusel Kazimierase laata.
Eriliselt tähtis on see laat muidugi Vilniuses. 
Juba 17. sajandist alates peetakse kevadist laata, mis on pühendatud Vilniuse kaitsepühakule Kazimierasele. Siit ka laada nimi – Kaziuko muge. Kõikjalt Leedumaalt sõidavad kokku käsitöömeistrid, et oma valmistatut laada külalistele pakkuda.
Vähesel määral oli (vähemasti tänavu) kaubapakkujaid ka Lätist ja Eestist.
 

Laata peetakse tavaliselt kolm päeva - reedel, laupäeval ja pühapäeval.
Meie jõudsime kohale neljapäeva pärastlõunal.
Naljatamisi võime öelda, et ööbisime rahulikult presidendilossi "selja taga", Ülikooli tänaval.
Aga saabumispäeva õhtul oli veel aega nö päevavalges linna uudistada ja ilusaid detaile märgata.
 

 
No muidugi - laada müügiplatside paiknemine ja ajakava peab ikka ju ennem välja otsitud ning planeeritud olema.
 

Esiti ma küll kahtlesin oma võimekuses kogu laat läbi tatsata, aga jaksasin ometi. Ja ehkki põlved annavad enda olemasolust nüüd tugevamalt märku, olen ikkagi väga rahul. Aega oli piisavalt, et nö lonkida ja igasse müügitelki kiigata ning uudistada-imetleda ja vahel ka osta ja juttugi puhuda.
Müük algab küll juba varem, aga ametlik avamine algab ikkagi nn protsessiooniga, mille tähtsaimaks figuuriks on Kazimieras.
Kazimierz Püha (1458–1484), Leedu, Poola ja nooruse kaitsepühak.
 
 
Tool on tähtis laada-aksessuaar ja lindude pesakastid samuti!
 
 
Lisaks liikus laadatänavatel hulgaliselt ka muid toredaid tegelasi.
Hi-hii, üks tore Koer võttis mind isegi oma sooja embusse ja kuna muusikat oli kogu linn täis, siis keerutasime pisut tantsugi ...
 
 
Juba ammustest aegadest on laada kõige tähtsamaks ostuks aga verba – kuivatatud lilledest ja taimedest valmistatud liiliat meenutav punutis. Palmipuudepühal viiakse see tänapäevalgi kirikusse ja pühitsetakse, et kodu ja kodused oleksid kaitstud.
 

Aga .... kui kaubelda, siis ikka rahaga, eks-ju! Seadsimegi sammud kohe sinnapoole, kus rahapajad töös ja soetasime endilegi mõned mündid:
 

Muidugi ei puudu laadalt ka laadapräänikud muginukased, mis meenutavad meile harjumuspäraseid jõuluaegseid piparkooke. Neid oli tõesti igasuguse kuju ja suurusega, glasuuritud ja glasuurimata ...
 
 
 
Toidukaupu oli päris palju, kuid suurem rõhuasetus oli õnneks siiski just käsitööl ja just nimelt kohalikul käsitööl. Ei mingeid poekaupu (ms kauplused olid ju avatud ja kes soovis, võis vabalt ka poodi ostlema minna).
 

 
 
Sellist mineraalvett müüakse küll poodides, aga pähklid ja Leedu õunad-pirnid nägid väga head välja ning maitsesid tõesti jumalikult hästi!
 
Rõngikuid oli aga palju-palju-palju ja igale maitsele.....
 
Ja nüüd järjepannu muljeid piltides:
 
 
 
 
 
 
 

 
 
 
 
 
Tegelikult minu nimega lusikat stendil ei olnud, aga minu nendingi peale küsis meister mu nime ning umbes kahe minuti pärast ulatas mulle kauni lusika sõnadega: "Nüüd on ka selle ilusa nimega lusikas olemas!" Nõnda kenasti öeldud, et hing lausa heldis!
 
Ja vot .... mina sain juba oma naistepäeva-lille ka kätte, aga seda näitan siis, kui õige päev käes.
 
No teadagi, et maanteed kasutades saab Leetu meilt kõige otsesemalt ikka läbi Läti.
Sel korral tegime tagasiteel vahepeatuse Riias ja käisime Motomuuseumis.
 
 
Seal ka lõunastasime..
 
 
... ja ostsime meeneks ja tarvitamiseks pisikese auto:
 

Otse loomulikult ei saanud ju mööda vaadata tuntud ja tuttavatest ning mõnusaid mälestusi esile kutsuvatest toodetest:
 


Vot see Eesti "Salvest"-i rassolnik on lihtsalt võrdluseks siia pildile asetatud. Maitsete erinevus ilmselt on, aga kas Läti või Eesti kasuks, veel ei tea. Mis maiustustesse puutub, siis neid oskavad lätlased teha küll. Nüüd aga soolakad vahvlid - see on midagi uut ja huvitavat!
 
************
 
Ja koju naastes võtsid jõulukaktused ja orhidee meid vastu õitega. Punase õiega kaktus jõulude ajal ei õitsenudki, nüüd siis tundub, et abikaasa sünnipäevaks ikka sätib end jälle kenasti õitsema.
 


********************************************************

28.2.17

Vastlapäev

Vastlapäev - lihaheitepäev, pudrupäev, liupäev ....
Liikuv püha, noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid, päev enne tuhkapäeva, algselt kolmepäevane kirikupüha enne suure paastu algust.
Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja ja alustas suurt paastu (kestab lihavõttepühadeni). Vastlapäeva pühitsetakse eriti suure pidulikkusega kreeka- ja roomakatoliiklikes maades. Katoliku aja mälestusena on eesti vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine. Seajalast (nüüd küll nööpidest ja nöörist) vurri õpetatakse valmistama tänini.
 
Vastlavurr
Vastlapäeval lõigati juukseid, samuti hobuse saba – siis kasvavad pikad ja tugevad juuksed nagu hobusejõhvid. Ka tuli vähemalt seitse korda pead kammida.
Vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna - äraütlemine oli sealjuures üsna keelatud.
Sea sääreluu keskele tehti auk, aeti nöör läbi ja tõmmati see siis hooga undama. Hiljem muutus tavaks asendada kondid nööpidega - suure nööbiga sai ligilähedaselt samasuguse vurri teha.
 
Keelud.
Naistetööd olid keelatud, eriti ketramine ja ringliikumisega seotud tööd, sest muidu tuli lambakahju. Võis aga punuda paelu ja teha nööri.
Tule süütamine oli keelatud, sest see kahjustas kariloomi ja hobuseid. Ei mindud külla.
 
Toidud.
Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube.
Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe.
19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku.
 
 
Kuna meie peres ei ole mõtetki valmistada suurel hulgal kukleid (vähe sööjaid), siis .....
 
 
 
Ja mis muud, kui vurrid vurisema ja liugu laskma,
hernesuppi sööma ja vahukoorevuntse kasvatama!
 
 

 
**********************************

26.2.17

Restoran.

Nojah, juhtuski nii, et otsustasime minna restorani.
Ha-haa!
Ilmselt me poleks sinna läinud, sest tegelikult ei ole me üldse nn restoranis käijad, aga ...
kutse oli liialt ahvatlev, et loobuda:



Selleks korraks saavad tänasega kohtumisõhtud läbi ja kes jõudis, see jõudis! Siiski ei ole veel nö "kõik kadunud", kuna õnneks on ees suvi ja suvised etendused Suuremõisas, Hiiumaal!
Ma usun, et ei tee mingit keelatud reklaami, kui räägin välja, et juba 1. märtsist alates saab soetada pileteid suvistele Mamma lugude jutuõhtutele.
Ja need lood on ka Hiiumaale sõitu väärt! Ausõna on!
Lisaks ja boonuseks muidugi Hiiumaa ilu ja hiidlaste eriline hingesoojus ... no mine või kallistama!

Juba 1. märtsil Piletimaailmast!
Ja samuti 1. märtsil Piletilevist Linnateatri etendustele, kus kaastegev ka Margus Tabor!
Ma ei tee reklaami! Ma lihtsalt vihjan!

Oma elus olen ma muidugi ka varem restoranis käinud ja on olnud juhuseid ka nn ühe-esineja-etendustel käia, kuid see äsjane oli täiesti teistsugune. Juba lävelt vastuvõtt lõi korrapealt tunde, et meid on tõesti oodatud. Õhustiku loomine ja külastajatelt kohmetuse ning nö peataolekus ringivahtimise võimaluse sujuvalt ja kiirelt äravõtmine on imeline oskus, mida meid vastuvõtnud asutuse töötajad oskavad küll supertasemel hästi!
Tõesti, mul ei ole ehk liiga palju kogemusi, aga ... ma ei ole päris ammu juba end tundnud avalikus toitlustus-lõbustusasutuses nõnda soojalt ja koduselt oodatuna.



Igatahes, igatahes!
Kel vähegi võimalus - kinkige iseendale ja oma kallitele midagi head ja ilusat ....... ja kahetsemise võimalust lihtsalt ei ole!

*****************

24.2.17

Tähtsal päeval.

 


Eesti Vabariigi 99. sünnipäev.
 
 
Meie inimesed tunnevad hellust südames ja loodavad, et olenemata kõigist vaenulikest jõududest jääme püsima.
Ja kostitatakse nii endid kui ka oma sõpru ikka tavapäraste pidupäeva roogadega, mis veidi enam siiski rahvusliku kallakuga. Või siis on ahvatlevad road asetatud rahvusvärvides/mustrites lauatekstiilile.
Mõned variandid ka minu poolt:
 

 
Ja mina sain täna kingituse ka!
 
 
Südamlikku, pühalikku, rõõmsat ja toredat päeva!
 
******************************************************