25.4.17

Lihtne ja pisut ehk ka nostalgiline ... toit.

Enamasti ongi inimene üsna laisk olevus ja ei viitsi enese heaolu jaoks just väga pingutada. Ka toidu tegemisega on nõnda, kui kokandus just hobiks või väga meeldivaks tööks ei ole.
Mulle vahel meeldib "toiduga mängida" ja siis jällegi olen täiesti laiskloomaga võrdväärne tegelane.
Sel korral siis ... no ikka üsna laisapoolsed tegevused, mis ometi päris maitsvate tulemusteni viisid.
 
Salateid võib ju igasugu peentest komponentidest kokku segada, aga mõned väga lihtsad maitsevad alati hästi, on meenutuseks lapse- ja noorusajast ning sobivad imehästi kevadisele toidulauale.
 
 
Pealegi sobivad need salatid ka nt minu lemmikpudruga.
 
 
Ja magustoit, mida ehk iga päev ei taha, aga vahelduseks ikka mõnus!
 
 
 
 
Õunu oli palju ja Tartu Mill tuli appi:
 
 
 
Kooki võib ju ikka küpsetada ... no kasvõi selle puhul, et on selle nädala esimene teisipäev!
 
😊😊
 
****************************
 

22.4.17

Piisab maitsmisestki.

Ma ei ole kuigi suur magusasõber. Ei ole kunagi olnudki. Ka lapsena ei olnud võimalik mind nt kommidega "ära osta". Ei ole tänini võimalik, ehkki ma vahel siiski maitsen ka mõnda magusat rooga või küpsetist.
Aga selleks, et öelda, kas toit või hõrgutis on hea, ei peagi seda sööma - piisab ka maitsmisest!
Vot ja selle Eesti Pagari kodujuustu-vaarikakoogi kohta võin ma küll öelda, et see on hea, mahe ja mitte liiga magus:
 
 
Ühel päeval juhtusime poes nägema meie jaoks uudistoodangut ja jällegi - mind jätavad üldiselt magusad kohukesed üsnagi ükskõikseks, aga natuke oli ikka vaja kohukese otsast näksata, et teada saada maitset ja konsistentsi ... Tunnistan täitsa heaks!
 
 
Aga vot "Kommi Asemel" mulle tõesti meeldib!
Miks süüa komme, kui on võimalik naksata pähkleid või puuvilju! Eriti meeldivad mulle nt kuivatatud kirsid ja jõhvikad, aga ka pähklid ....
Nüüd aga juhtus nii:
 
 
Ohhoo, eks!
 
Aitäh, "Kommi Asemel"!
 
Sõbrad, siva pähklile, ma ei ole üldse kade!
 
***
Aga peaaegu kaks nädalat tagasi toimus õuna-, ploomi- ja sarapuude tagasilõikus. No ei raatsinud ma kõiki oksi ära visata. Ikka tarisin osa neist omale koju ka:
 
 
Ja kevadel tahaks midagi kergemat, eks-ju?
 
 
*********************************
 

21.4.17

Kui ind ja jaks on kadunud.

Vahel on lühemaid ja vahel on ka pikemaid perioode, mil tunnen, et ind ja jaks midagi teha-toimetada on mind täielikult maha jätnud.
On see moodsalt väljendudes stress, kevadväsimus, terviseprobleemidega vaevatud organismi eneseväljendus või lihtsalt laiskus ... no mine sa võta kinni ja pane õige diagnoos!
Igatahes on jälle üks niisugune periood käsil ja vahel viitsin vaid mõne fotokese teha.
 
 
Seda olen varemgi teinud, et kui salatil lehed nahka pistetud, jätan juure uusi lehti kasvatama. Nüüd siis jälle:

 
Ja vahel peab ennast natuke hellitama ikka:

 
ning need valmistasin selleks puhuks, kui tahaks maiustada, aga no .... tõesti-tõesti kohe sugugi ei suuda end sundida isegi enese heaks liigutama!

 
***************************

15.4.17

Vanad ja uued.

See on üks toidupiltide postitus. Natuke vanu pilte ja natuke uusi ka.
 
Enamasti värvin mune ikka tavaliselt ja traditsiooniliselt - sibulakoortega.
 

 
Vahel juhtub ikka, et mõni muna läheb keetmise käigus katki. Need koksimiseks hästi ei kõlba, aga salatisse küll ja vaagnale munakaunistusi või täidetud mune saab ju ikka teha.




 
Lihavõttepühad ju, siis ...


 
Ja naudime pühi!

 
*******************************************************
 

13.4.17

Mida on ühist autol, rohelisel värvil ja munadel?

Ühine on see, et nad kõik on tihedalt surutud ühteainsasse postitusse!
 
Auto on lihtsalt auto, aga eriline on see, et mind võeti sõidule. Abikaasa nimelt katsetas, kuidas niisugune auto liikluses käitub ja kas selline sobiks ka nö karjääriautoks.
 
 
Rohelisega on hoopis teine lugu. See on aprillikuu värv Isetegijate aastaprojektis.
 
 
 
No ja munad ikka ka...
Kohe on ju lihavõttepühad ka päral ja kuna munade värvimisel ei ole mingit kindlat kuupäeva - lihtsalt pühadeks ja munade kinkimiseks peab valmis olema, siis ... juhtuski nii, et oli ees paar toredat kohtumist ja tegin selleks puhuks paar pisikest pakikest.
 
 
********
 
Ja nüüd siis veel mõned minupoolsed kaardikesed kohe-kohe saabuvateks lihavõttepühadeks.
 


 
 
 
********************************

8.4.17

Rafineeritud ... solvangud ja vaimukused.

No muidugi - ikka teater!
Sel korral nautisime etendust Haljala rahvamajas.
 
Selle loo peategelasteks on kunagised filmikunsti superstaarid Bette Davis ja Joan Crawford, kes on mõlemad ka Oscari pälvinud. Alles oma karjääri lõpus mängivad nad esimest korda samas filmis ja muidugi puhkeb halastamatu konkurents. Selles sõjas on kõik vahendid lubatud. Mõlemad kiristavad hambaid, aga peidavad selle teeseldud naeratuse taha. Rafineeritud solvangud ja vaimukused lendavad mõlemas suunas ja kumbki ei kavatse alla anda.

Paratamatult tekib küsimus, kas meie eesti primadonnad on ka midagi taolist läbi elanud? Olid ju nemadki Estonia teatris nii kolleegid kui konkurendid. Sellele küsimusele oskavad vastata ainult nemad ise, meie võime ainult oletada vastavalt oma rikutuse tasemele. Ja nautida mõlema kirglikult esitatud rolle ning otsustada, kumb siis ikkagi seekord peale jäi, kas Helgi Sallo või Katrin Karisma?

Inglase Anton Burge’ tragikomöödia (originaalis „Bette ja Joan“) maailmaesietendus oli 2011 Londoni Arts Theatre’s. Meil lavastas selle Erki Aule ja kujundas Riina Vanhanen.

Pühendatud Katrin Karisma 70. juubelile.

Muide, Ameerikas valmis äsja 8-osaline seriaal „Vihavaen – Bette ja Joan“, kus neid staare mängivad Jessica Lange ja Susan Sarandon

 
**
Jääb vaid lisada, et olen ikka täielikus vaimustuses meie Eesti teatri "raudvara" vitaalsusest ja mängulustist!
 
**************************************************

5.4.17

Kingitus ja vaimutoit.

Kõigepealt siis kingitusest. Ühes sõpruskonna grupis postitati pilt kaunitest "endatoitmise" vahenditest ning mina hõiskasin oma mõtte nende ilu kohta kommentaari näol välja. Ja siis selgus, et olin selle hõiske saatel astunud loosirattasse.
Ja siis äkitsi tuli teade, et üks komplekt tahab minu juurde tulla ja ... pisikese vestluse ja aja kokku leppimise järel tõi korraldaja selle mulle lausa koju kätte.
 
 
Ja õhtul käisin abikaasaga teatris jällegi oma kultuurinälga kustutamas.
 
TÄNA ALGAB UUS ELU
ROBERT CAISLEY juhib draamakirjanduse programmi Idaho Ülikoolis ja on üle kümne näitemängu autor. Komöödia „Lucky me” (meil “Täna algab uus elu”) tõi esmakordselt lavale New Jersey Repertory Company 2014.a suvel
Sara elab korteris koos oma vana isa Leoga, kes on jäänud pimedaks ega käi enam väljas. Seni on isal on õnnestunud kõik Sara austajad eemale peletada. Siis aga asub naabermajja elama Tom, kes töötab lennujaama turvateenistuses. Tom hakkab Sara juurde üha sagedamini sisse astuma, algul selleks, et naist tema hädades aidata, nimelt jälitab „Õnneseent“ Sarat pidevalt mingi ebaõnn – küll sajab korteri lagi vihma ajal läbi, küll surevad tema kuldkalakesed või kaob ära tema hoolde antud kass. Sara isa püüab aga Tomi igal moel eemale peletada, teeseldes pimedat pahurat vanameest. Kuivõrd Sara varasemad suhted meestega on luhta läinud, on ta kaotanud usu tulevikku ja on enesessesulgunud.
Caisley mõnusa huumoriga kirjutatud näidend rõhutab ilma liigse näpuviibutamiseta vajadust olulisi asju välja öelda, ja võimaldab neljal näitlejal luua erinäolisi karaktereid.. Tüki kõige põnevam tegelane on Leo, kelle vaimukad dialoogid Tomiga kruvivad üles pingeid. Kui Tom on valmis suhteid lõpetama, purskab Sara välja perekonna mineviku traagilised sündmused ja lugu saab klassikalise õnneliku lõpu..
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Jaak Vaus
Tõlkija:Reet Kandimaa
Mängivad: Raivo Rüütel, Külli Reinumägi, Eduard Salmistu (Rakvere Teater), Aleksander Ots
 


**********************************************