11.6.18

Ei saa me läbi Lätita ...

… ja oma naabreid ning kultuuri on ikka vaja tunda! Teadmised annavad võimaluse mõista ja aru saada, miks mingid asjad toimivad naabrite juures just nii ja mitte teisiti! Teadmised ei ole kunagi kasutud ja igas eas on võimalik avastada uut ning huvitavat!
 
 
Kõigepealt siiski veel üks kõrvalepõige - just enne Läti poole teele asumist jõudis minuni üks väga eriline pakike, milles pühendusega Kihnu kokaraamat ning päikesekreem, millest lootsin oma õnnetult õrnale näo- ja muude nähtavate kehaosade nahale abi ja UV-kiirguse vastu leevendust.
 
 
Nüüd võin öelda, et see kreem on tõesti imeline ja saabuv suvi saab olema ilmselt muretum, kui kõik eelnevad! Esialgu tundub küll, et nüüd jääb nahk selga, näkku ja mujalegi alles! Väga puhta aroomiga pealegi!
 
 
Jelgava.
Tegelikult tahtsime juba talvel jääskulptuure vaatama minna, aga ei õnnestunud. Nüüd siis sai suvisel ajal käidud liivaskulptuure kaemas ja muidki huviväärsusi imetlemas.
 
Eestikeelne Jelgava turismileht, liivaskulptuuride festivali prospekt, Jelgava lossi meenemedal. 
 
Festivalisaar(vaade kirikutornist) ja mõned skulptuurid lähivaates.
 
Läti esimese presidendi Jānis Čakste ausammas;  Jelgava lossi siseõu;  Jelgava tudeng, kelle vihmavarju käepideme puudutamine pidavat õnne tooma; veekaskaad jõel; Püha Kolmainu kiriku torn, mille katuselt avanevad kaunid vaated kogu linnale.
 
Mälestuseks - kruus, lossi meenemedal, Läti põllumajandusülikooli (tegutseb Jelgava lossi ruumides) pastapliiats ning Läti ja Jelgava pastapliiatsid.
 
Kel on plaanis ka Jelgavasse uudistama minna, saab eelinfot siit: http://www.visit.jelgava.lv/ee/
 
****
Mõned toidupildid ka vist peaaegu kahenädalasest perioodist
(no ikka need, mis söödavaks on osutunud):
 

 
 
*********************
Nojah, ja siis veel seda ka, et ega`s laiskust ei õnnestu ka kaua varjata ning tunnistan üles ….
 
 
*****************************************************************

3.6.18

Taas Haapsalus.


 
Kuna mul alkoholiga üldiselt ja hapude veinidega ammugi mitte sõbrasuhteid ei ole, siis huvi oli tugevasti muusika poole kaldus. Sestap jällegi Haapsallu minek teoks saigi.
 
Enne kontserdi algust (pigem küll pikaks venitatud, erinevate esinejatega muusikapidu), nautisin niisama linna ilusaid vaateid ja jääkohvi, mis palaval päeval mõnusaks jahutuseks:
 
 
 
Kontserdipaigale pääsemise väravas tabas kahjuks väga paljusid külastajaid väga-väga halb üllatus - külastajate kotid otsiti läbi ja kõik söödav-joodav kästi visata prügitünnidesse. Oli minulgi pisike veepudel ja mõned küpsised, et saaks oma ravimid õigel ajal ära võtta …. (ms kontserdi ajaks oli arvestatud aeg 17.00 - 24.00 .. või kauemgi)
Ausalt, ma olen siiani nördinud, sest niisugused tingimused oleksid pidanud olema juba pileti ostuhetkel teada!
Loomulikult oli põhjuseks see, et platsil olevate toidu-joogi-veini-jäätise-putkades suurendada käivet, kuid …. ilmselt just põhjustatuna niisugusest suhtumisest oma klientidesse-kontserdikülastajatesse jääb see mulle viimaseks korraks Monster Musicu üritust külastada.
Mingil määral suutis mu meeleolu parandada küll esimene esineja - Beati Mandolini - oma tõeliselt hea muusika esitamisega. Kõlasid Sitsiilia tarantellad ja romantilised armastuslaulud. 
Järgnevad tunniajased pausid järgnevate esinejate lavaliste etteastete vahel ja arvatavasti täisvõimsusele keeratud bassid rikkusid aga kahjuks ära sellegi vähese meeleolu tõusu, mis oli jõudnud tekkida.
 
 
fotod netist
 
Kui ikka tunned, et kõlaritest tulev tümps sõna otseses mõttes keha ründab, kõrvatrummikilet üritab purustada ning süda seetõttu pahaks läheb, ei ole küll muusika nautimisest mõtet rääkida.
Väga kahju, sest vaid kaks lugu teise esineja repertuaarist kõlasid nö talutavate detsibellidega.
Üks neist siin:
 
Üldiselt siiski oli kogu see nn festival mulle pettumuseks. Küllap olengi vana ja väsinud ja torisev vanainimene, kellel targem kodus püsida.
Kuulangi siis meeldivamat muusikat, kus db-d ei tapa muusikat ega kuulajat!
L'italiano ( l asciatemi cantare ) Toto Cotugno – lyrics
*********************************
Netist laenatud droonipilt:
 
*******************************************************
 

27.5.18

Linna ... kohvikusse ja loomaaeda.

Kui laiskus nii suureks läheb, et kodus enam midagi teha ei viitsi, siis …. lähengi luusima.
Nüüd just nõnda juhtuski.
 
Käisimegi (sõitsimegi) Tallinna. Sõime jäätist ja jäist mahlakokteili, käisime kohvikus ja loomaaias. Natuke mujal ka. Nautisime ilusat suveilma ja laisalt kulgevat aega ning täiendasime meenemedalite komplekti.
 
 
 
 
 
 
Mõni suveniirike kleepis end ikka ka sõrmede külge:
 
Pastapliiatsi sees olev laev liigub kord sadamasse, kord jälle merele …
.. ja kala pikkus on sabauime tipust ninaotsani 80 cm.
 
Õhtu viimase käigu tegime veel Palmsesse ja imetlesime sealse mõisapargi ilu.
 
 
*******************
Lihtsalt õitsejad:
 
 
************************************************************

25.5.18

Vaadata ja näha.

Ilu võib leida igalt poolt, kui vaid on tahtmist vaadata ja näha.
Astudes majauksest välja ….. näen, kuis tervitavad väikesed päikesed õuemuru seest.  
 
 
Oma rõdul on sõbrannalt saadud karulaugud täisõites, õuemurus ilulevad ka margareetad ja sirelid lõhnavad uimastav-hullutavalt:
 
 
Ilusa ilmaga on kena jalutada ning täna lonkisime taas Vallimäel. Ms Vallimägi on rikkalikult ümbritsetud puudest-põõsastest. Praegu pakuvad valdavalt silmailu muidugi sirelid, kuid on ka muid õitsvaid taimi:
 
 
Ei jäänudki õnneta:
 
 
Ja kui juba Vallimäel, siis loomulikult ka linnuses, eks-ju!
 
 
 
**************************************************************

22.5.18

Kilplala ja Wittenstein.

Täna hommikul jõudis kaardike koju.
 
 
Ilmad püsivad ikka kenad ja täna külastasime natuke lähemaid paiku.
Esmalt sõitsime Müüslerisse kilplastele külla.
Kes tahab, võib seal ka giidiga ringkäiku teha, einestada ja meeneid uudistada ning kaasa osta. Võib ka lihtsalt ühe kena jalutuskäigu teha ja iseseisvalt uudistada....
 
 
Seejärel otsustasime sõita otse Eesti südamesse.
 
 
Suundusime ajarännakule, kuid pilte ma ei postita, sest … kel huvi, peab seda ise nägema ja kogema.
 
 
Ilus mõte ja meenemündid:
 

 
****************************************

20.5.18

Kihnu.

Üks osa mu juurtest on Kihnus ja veel tänaselgi päeval on seal hulganisti hõimlasi ja sugulasi ...
Huvi oli ammugi, aga nüüd siis sai teha veidi eeltööd ja reis ka ette võetud.
Siiski ei raatsinud lihtsalt nö sirgelt läbi mandriosa sõita ja tegime mõned peatused sel teekonnal.
Kõigepealt otsustasime pisut muiata:
 
 
Kohe seejärel vaatasime ka klaasi:
 
 
Need kaunid küünlajalad tulid rõõmsalt minuga kaasa:
 
 
Edasi suundusime suvepealinna Pärnusse. Ilmad on tõepoolest soojad, nagu suvel, kuid vesi pole veel kahjuks ujumiskõlblikuks soojenenud. Ilus ja mõnus oli Pärnus ikkagi!
 
 
Järgmisel hommikul pöörasime autonina Munalaiu poole ...
 
 
Kihnus liiklemine on tore, sest kõik on suhteliselt lähedal ja teedevõrk on kenasti tihe ka:
 
 
No ja kui ikka tõesti peaks tunduma, et õige liikumise suund käest on libisenud, on abi ka seesugusest viidast:
 
 
 
Suundusime tuletorni, kus kohtusime kohaliku tornivahiga. Elly on aktiivne tegija nii mitmel alal, et ma ei oskagi öelda, kas on üldse midagi, millega Ta ei tegele või millega Ta hakkama ei saaks. Igatahes on Ta majakavaht ... lisaks käsitööline, kes teeb seepe ja kreeme, jäätist ja muudki ning koob kõike, mida kududa annab, kaasa arvatud troid. No ja kodumajutust pakub ka - see sobis meile ülihästi! Oli imeliselt hea ja mõnus tunne, justkui oleks meid perekonna rüppe võetud.
 
 
 
 
Natuke on ju selles väites ka tõde, sest ... nagu öeldud, hõimlasi ja sugulasi on mul seal küll!
Kuna praegu on veel nö hooajaväline aeg, siis oli Ellyl aega ka meiega veidi jännata ja meile ka giidi eest olla. Lisaks olime kenakesti seotud ka sugupuude juurte otsimisega ja kokkuliitmisega.
Sel ajal, kui Tema töökohustusi täitis, uudistasime meie vaatamisväärsusi ja imetlesime saare ilu.
 
 
 
 
 
 
 

 
Loomulikult ei saa ju mööda vaadata kohalikest kuulsustestki (isegi siis mitte, kui nood enda sugulased/hõimlased on ... märgin siinkohal ära, et minu vanaema neiupõlveaegne perenimi oli Oad).
 
 

 
Miks Jõnn? Eks seepärast, et kihnlased hääldavad nõnda nime Enn.
Saartel ja rannarahvastel on häälduslikud eripärad. Nt Kostiranna selles osas, kust mu emapoolne suguvõsa pärit on, ei ole ühtki Tarmot, Raivot, Toivot ... on Tarmud, Raivud, Toivud!
 
 
Ja hõimupuu oksakeste sidumisel on abiks inimesed, kes mäletavad ning trükised, kus teadmisi talletatud on:
 
 
 
Nüüdseks olengi juba oma uurimisega pisut edasi jõudnud ning see teeb meele rõõmsaks.
 
Natuke meelehead tõin ikka kaasa ka:
 
 
 
Oi-jah, hülged meeldivad mulle kohe väga-väga! Üsna sama palju, kui meri ja lepatriinudki!
No ja ei saa ju jätta kekutamata .... mul on kolm uut, imeilusat kitlit! Mulle meeldib kodus kitlit kanda ja kui see veel nii kena on, siis toob ikka naeratuse palgele küll:
 
 
Ah-jaa .... tagasiteel põikasime läbi ka Audru keskusest.
 
 
Taas argielus olles jätan endale siia meenutamiseks mõned ilu- ja mõnupildid:
 
 
 
 
 
**************************