Kuna tarbekunsti- ja disainimuuseumis on näitus "Kohalik ilu. Tarbeklaas" avatud veel vaid 25.septembrini, siis ... otsustasime teha endile ühe kultuurse pühapäeva.
No ja mõnusa ning maitsva ikka ka!
Ja pealegi oli tarvidus ka õetütre juurest läbi lipsata.
Kõigepealt siis käisimegi lipsti külas ära ning vurasime pealinna. Kuna auto parkisime Estonia teatri kõrvale parklasse, siis ei saanud ju lahtikaevatud maa märkamata jääda:
Sealt edasi kõndisime Viru tänava algusesse ning suundusime Raekoja platsi poole. Tänav on küll pooleldi remondis, aga õnneks ei olnud mingeid suuri tunglemisi. Oli aega ringi piiluda ja polnud ohtu kellegagi kokku põrgata.
OldeHansa juures tabas pilk vaimuka sõnumiga kutset:
Raekoja platsilt aga kostus muusikat ja seal oli rahvast rohkem. Trügimist õnneks ei olnud.
Ja selguski musitseerimise põhjus - Vene kultuuri päevad.
Kas teie olete varem näinud nii suurt balalaikat mängitavat? Mina igatahes polnud.
Eriti meeldiv oli see, et muusikat oli hästi kuulda ning ometi ei takistanud see inimestel omavahel täiesti ilma häält tõstmata kõnelda!
Vaid üks pisike tänavajupike ... ja juba olimegi silmitsi Maiasmokaga. Muidugi ei saanud ma lihtsalt niisama, "külma kõhuga" sealt mööda astuda! Lapsena, kui emal oli plaan külla minna, sai sealtki vahel midagi osta ja see kohvi lõhn ... see tundub, et on tänini ikka just seesama! Hõrk ja haistmismeelt hellitav!
Ma eelistan alati soolasemat magusamale, aga lõhna tajumine ja nautimine on hoopis teine teema!
Imelist lõhna ninalõõrid ja kopsutorud täis imetud, jätkasime teekonda muuseumi poole. Märkasin üht avatud väravat ja siseõuele astudes leidsime ....
Peagi jõudsimegi muuseumi juurde.
Oli päris palju äratundmisrõõmu:
Ja .... midagi ka, mille poole õhata!
Muuseumis käidud, lonkisime veelgi vanalinnas, käisime Toompeal ja lõpuks jõudsime tagasi kesklinna.
Metskits on Jaan Koort´i 1929. aastal valminud pronksist skulptuur.
Enne Taani kuninga aeda jõudmist.
Aga aias tervitasid meid mungad ... neid oli mitu ...
Seal üleval on kohvik ja sealt on väga ilus vaade linnale ja lahele.
Kauneid vaateid võib nautida nii Neitsitorni terrassilt kui ka Patkuli vaateplatvormilt.
Need on suhkru-kaneelised kuid väikese vürtsika nüansiga ja õnneks jätkub esmase isu rahuldamiseks 2-3 mandlist. Maitse püsib päris kaua keelel ja võisime rahumeelselt teekonda jätkata.
Lühike jalg on tõesti lühike ja ... algselt oli ju kogu tänav niisugune, nagu on praegu säilitatud väheste trepiastmetega pool (minu fotol vasak pool tänavat). Mõelda vaid ... kui ebamugav võis seal olla liikuda, kui näiteks sadas vihma või olid kivid jääst libedad ....
Taas kesklinna jõudes oli nii uudistamist kui ka märkamist, et on ikkagi säilinud ka midagi, mille peale võis öelda: "ma mäletan...". Seda oli meeldiv tõdeda, sest elu libiseb liigagi kiiresti mööda ja sellised väikesed pidepunktid äratavad ellu ilusaid mälestusi omaenese noorusajast!
Meie jalutasime, aga mõned turistid, kel aega ehk vähem ja jalad pikast käimisest väsinud, said kasutada toredat nn kummiratastel linnatuuri-rongi
Ja siis jõudis kätte enese hellitamise aeg.
Suundusime selge ja sirge sihiga Itaalia jäätisekohvikusse.
Mmmmmmm..................
****
Ja selle päeva toredaid hetki meenutavad veel vahvad kingitused mulle ..
.... ning kinkijale viidud nipet-näpet ning ühele pisikesele Lepatriinu-lasteaiarühma lapsele ...
****
Hommik oli pisut tusane, aga mida aeg edasi, seda ilusamaks ja mõnusamaks muutus ka päev!
Sügismeeleolu.
******************************************
