Kõigest läbisegi.

Päevad teadagi ei ole vennad ja rõõme võib leida nii päikeselisest kui ka vihmasest ilmast.

Kuna aeda mul ei ole ja ma ei tee ka rõdu-rindel mingeid erilisi pingutusi, siis näebki meie rõdu välja just niisugune … rahulik ja  ehk veidi igavgi.

 

 

Aga vot igasugu häkkerid, libahelistajad ja spämmijad tegutsevad omasoodu ja … ole vaid "mees" ja eralda terad sõkaldest! Siin on ilmselt veidi kasu sellest, et olen no nii-ütelda veidi aeglasema loomuga ja püüan mitte võtta vastu kahtlasi kõnesid ja mitte avada kahtlasi kirju.

Ütlen teilegi - olge ettevaatlikud!

 

 

Vihmase ilmaga oli taas kord vaja käia kodust kaugemal (arsti juures) ja siis ahvatles mind ka mõte puu- ja köögiviljade varu täiendamisest. Rabarberi jõudsin juba tükeldada ja sügavkülmikusse saata, aga teistega veel "tegutsen".

 

 

 

Aga kui juba pealinnas käimas olla, siis … vahel peab endale ikka veidi lõbu ka lubama ja nüüd siis on meilgi vaaterattal käidud ja Tallinna panoraame imetletud:

 

 

Ja ….

 

 

Tundub, et mul on praegu nn kodujuustu hooaeg. Organism nõuab ja kes olen mina, et talle seda keelata?!

 

 

No-nii, ja mida siis lõpetuseks öelda?

Ütlekski siis nii, et …

 

 

*******************************************************

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuu ja päike

Kuu on taevas ja päikesed maas …..

 

 

 

…. ja enam ei taha väga köögis askeldadagi. Palju lihtsam on ju kerge vaevaga kõhu täis ja musi magusaks saada!

 

 

 

Ja lõpuks kohtusin põgusalt heegelnõela ning õmblusnõela ja niidiga:

 

 

*********************************************

Esimesed neli

Aknast õue vaadates on mul kena ülevaade naabrite aedadest, aga ega ma eriti tihti nö piilukaamerat ei mängi. Eriti, kui omal toaski ilusaid õisi nautida saab või vahel isegi ise tegutsen-toimetan.

 

 

Vahel aga on vaja nö linnaruumis asju ajada ja siis võib juhtuda, et märkan midagi ilusat-toredatki.

 

 

 

Ja kuna nüüd on varjulisemates (st liiklusest eemalolevates) kohtades peale kosutavat vihma söödavaid taimi (ka umbrohtu) juba rohkem saada, siis … no lihtsalt lõbu pärast võib ju neid ka hakituna toidu sisse sokutada. 

 

 

Ja rubriigist "Laiskus nõuab ohvreid" :

 

 

**************************************************************

Kaunis kingitus emadepäevaks

Selle kevadhooaja viimane teatrikülastus oli just täna, emadepäeval. 

Ja see oli väga-väga meeldiv lõppakord sellele hooajale - laulud ja kõnelused, mis viisid tagasi noorusaega … laulud, millele süda lõi takti kaasa ja mida võinuksin kaasagi laulda, kui poleks peljanud ilusat kontserti kuulama tulnud publikut šokeerida.

 

Enne kontserti nautisime kohviku terrassil mmmm..maitsvat kohvi ja kauni teatripargi vaateid. Kuna istekohad olid meil rõdul, siis avanes võimalus ka lühtrit üsna lähedalt näha.

 

 

Kahjuks ei olnud mul fotoaparaati kaasas ja minu telefoni võime suure vahemaa pealt häid pilte teha on nullilähedane (peab siiski tõdema, et loomulikult on suurem süü ikka sellel, kes nupule vajutab!). Seepärast kasutangi pilte kontserdi eelreklaamist ja plaadiümbriselt. Nood pisikesed "udukogu meenutavad" pildikesed on vaid mulle endale heldimushetkede meenutamiseks - tervituseks käe tõstnud Andres Dvinjaninov ning lauludevahelist jutuhetke nautiv Indrek Kalda. Kolmandal pisipildil kogu vennaskond kenasti peal, aga jällegi … olematud oskused (no st rõdult lavale pildistamiseks peaks ikka olema oskaja piltnik).

 

 

Kontserdi tutvustuses oli öeldud:

Juba traditsiooniks saanud kevadkontserditel toovad omavahel vennastunud Andres Dvinjaninov, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ja Indrek Kalda publikuni sädelevat euroglamuuri - Eurovisiooni kaunimatest lauludest kokku pandud kava ühendab endas erinevate põlvkondade meeleolumuusikat, kuhu on lisatud kirkaid aktsente ja vürtsikat huumorit.

Ja see ilus laulude õhtu oligi just niisugune, nagu lubatud ja veel paremgi!

 

Koju jõudes ei "kobinud kohe kotile", vaid nautisime, rõõm südames ning laulud veelgi hinges helisemas, sumedat kevadõhtut kohvikruusiga oma rõdul.

 

 

**********************************************************

 

Ilu ja lootus

Kuna isetehtud ilu praegu näidata ei ole, siis hoolimata vihmast tegin mõned aeglasemad sammud ja suisa peatusedki, et seda mujalt leida … ja leidsingi!

 

 

Vahel tunnen nukrustki, et enam ei ole mul aeda ega peenraid ja süda ei täi osta kauneid lilli ka oma rõdule nö vinduma. Aga kohata ilu ja rõõmustada selle üle on ikka väga armas!

 

 

Nüüd, kui nurmenuku-, karulaugu- ja nõgesevarud täiendatud, asusin mõnulema ja lootma, et see mõnulemine mu tervisele ka hästi mõjub. Varasematel aastatel on mõjunud, miks siis nüüdki teisiti peaks olema, eks-ju!

 

 

**************************************************

Mõni päev on toimekam kui teine.

Vahel ongi nii, et ilmataat pöörab külge ja tekib nö kergem hingamine. Seda aega tuleb kohe kasulikult ära kasutada, sest mine tea, kauaks …

Kuna oli tarvis ka muid asjaajamisi "joonde sättida" ning asjatoimetused juhatasid mitmesse kohta, siis "kohtasin" mitmeid kasulikke .. ning ka ilusaid ja häid asju ja inimesi. Mõned neist olid nõus ka minuga kaasa tulema, teistega jällegi sai mõnusalt vestelda ja emmatagi.

 

Poeringilt jäid silma rohelised ümmargused poisikesed oma piklikes rohelistes majakestes:

 

 

Siis, kui kohustuslikud-vajalikud toimingud tehtud, maandusin lõpuks sõbranna juures. Muidugi kohvitasime ja lobisesime maast-ilmast ning tegime ka nn aiaringi nii aias kui ka aia taga. Heh, aia taga seepärast, et tervise turgutamiseks olin kõrvenõgese otsinguil. Ja .. tam-tararaa .. kõrvenõgest mul tõesti õnnestuski leida! Kohast, kuhu niiduk ega vikat ei olnud õnneks veel jõudnud.

 

 

Ja kui aiast peenralt veel karulauku ka napsata lubati, siis ei olnud mul küll vähimatki vastuväidet.

 

 

Aia- ja majaümbruse imetlemine iseenesest on mõnusalt teraapiline, esteetiline nauding ja mõjub väga rahustavalt. Aias on kõiksugu värve: laiguti valget ja paiguti sinist, palju päikesekullalist kollast ja pillavalt punast. Rohkelt eritoonilist rohelist veel selle kõige taustaks. Peale sadu on värvid ilusad kirkalt säravad.

 

 

Kimbuke kauneid lilli tuli minuga kaasa ka:

 

 

Koduteel kohtasin veel sõbrakesi, kellest mõned mu tervise eest hoolt kandma nõustusid:

 

 

No küll oli ikka lilleline ja kasulik päev!

 

Ja isegi kiire-kerge eine sai hoopis põnevama väljanägemise ning maitse:

 

 

*************************************************************

.. aga ettevalmistused käivad..

Tasapisi püüan veidi aktiivsemaks muutuda ja taas tegusamaks saada. Väsimus on veel suur ja alatasa pean end sundima, et midagigi tehtud saaks.

Nõnda pole ka köögirindelt mingeid hõrgutisi loota ega oodata.

 

 

 

Aga ilust ei saa mööda vaadata.

 

Nojah, aga mõte töötab ikka omasoodu ja eks lootus suleb ukse viimasena. Niisiis loodan ikka, et tulevad paremad/kergemad ajad ja … "Ehk läheb tarvis!.."

 

 

Esimesteks otsinguobjektideks on .. kõrvenõgesed ja nurmenukud.

 

*********************************

Kaks tosinat tulipunast roosi

Päevad ei ole vennad ja nii nagu teistelgi inimestel, juhtub minulgi, et mõni periood on vähemaktiivne ning tervislik seisund tekitab laubale mõne murekortsu juurde. Neil aegadel ei edene ei näpuvahel nokitsemine ega isegi mitte toidu valmistamine ja tulebki nö läbi ajada laisa inimese menüüga.

 

 

Nojah, aga on ka selliseid sündmusi, mida on juba varem planeeritud ja millest ei raatsi kohe sugugi loobuda. Eriti veel siis, kui sündmusele pakutakse juurde midagi tõeliselt head ja ilusat.

 

Ühesõnaga : teater + Itaalia õhtu.

 

Teatrikülastus oli juba ammugi otsustatud ja …

siis teatati:

3. mail algusega kl 18 on Rakvere Teatrikohvik ja terrass täidetud Itaalia soojuse, valguse ja muusikaga.

Teatrikohvikus musitseerivad Joosep Sang (mandoliin) ja Endel Valkenklau (kitarr). Mõlemad muusikud on itaalia autentset muusikat esitatava ansambli Beati Mandolini liikmed. Sel õhtul kõlavad Sanga ja Valkenklau esituses armastatud Itaalia meloodiad.

Beati Mandolini jäi silma-kõrva-meelde juba Haapsalus toimunud Itaalia veini- ja muusikapeolt ning otseloomulikult olime kenasti kohvikus platsis.

Täitsin ka viktoriiniküsimustiku, mis koostatud just Itaaliat silmas pidades. Nautisime mõnusat muusikat kuni teatrietenduse alguseni.

 

 

Seejärel suundusime saali nautima itaalia armastuslugu "Kaks tosinat tulipunast roosi".

 

 

Autor Aldo De Benedetti "Due dozzine di rose scarlatte"
Tõlkija Eva Kolli
Lavastaja Giorgio Bongiovanni (Itaalia)
Kunstnik Maria Carla Ricotti (Itaalia)
Valgus Arne Maasi
Osades Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Silja Miks, Eduard Salmistu

 

 

Oli ilus ja mõnus õhtu.

 

************************************************

Aprillis oli suvi

Kevad astub nüüd pika sammuga ja looduses toimuvad muutused iga päevaga.

Praegu on siiski õnneks veel kevadist värskust ja öödes veidi jahedust. Nõnda on hea - ei väsita südant liiga ära ja saab ümbritsevast ilust rõõmu tunda.

 

 

 

Ja ühel kenal päeval käisid meil külalised …

 

 

 

 

 

Aga ma olen natukene ikka õues ka käinud ja ilmailu uudistanud. Vahel jäävad silma toredad kooslused ja mõni lihtsalt kena vaadegi võib nö "hinge kinni võtta".

 

 

Nädalavahetusel sai ka meie selle-aasta-palverännak tehtud.

Otsisime võimalikult odava, kuid viisaka öömaja ja sõitsime Riiga.

Kuna põhieesmärgiks oli lõõgastus ja loomariigi lemmikute külastamine, siis oli basseinide ja saunade külastus päevalõpu lõõgastusena vägagi teretulnud.

 

 

Alustasime ja lõpetasime oma ringkäigu samas paigas … lemmikute juures.

Praegu on päris palju hülgeid. On täiskasvanud hülged ja .. ma ei lugenudki kokku, kui palju väikesi. Igatahes käis basseinides vilgas ujumise-, ronimise- ja uute oskuste omandamise treening.

Üks suurtest otsustas meile ka sõbralikult viibata … armas, eks-ju!

 

 

Nö "aega on küll"-olek ning suviselt soe (kohati näitas kraadiklaas 21-22 kraadi sooja) ilm võimaldas lonkida, loomaaia elanike tegevusi nautida ja ka mõned pildid teha.

 

 

 

 

 

 

 

Peale elus sõprade oli ka muud huvitavat ja ilusat. No näiteks siga ja tigu ja sebrad ja tiiger …

 

 

 

 

 

 

 

Pühapäeva hommikul tegime veel ühe ringkäigu Riia turul. See on nüüd veelgi laienenud ja aina rikkalikumaks muutunud. Maasikakilo 1.50 - 1.80 ahvatles ostma ja pool kilo magusaid, mahlaseid marju said küll väga kiiresti otsa. Õuntega saab ehk mõne päeva kauem maiustada.

 

 

Tagasiteel koju tegime pisikese peatuse Salacgrivas, kuna olin ammu huvi tundnud sealses väikeses pargikeses seisva skulptuuri vastu. See kaunis naine lapsega on seljaga tee - ja näoga mere poole. Pole tähtis, mille puhul või milliste sündmuste mäletamiseks see skulptuur on püstitatud .. ometi on selles, vaatamata sõjakoledustele, tunda helgust ja lootust ning ehk ka teadmist, et elu peab jätkuma ning vaid meie ise saame seda paremuse poole suunata …

 Mulle on märksa olulisem skulptori "käekiri" ja selle teose ilu.

 

 

Silmi ja hinge hellitavat jäi piisavalt ka teele ja tee kõrvale:

 

 

 

 

 

Koduski on näha, kuis Kevade kleidike üha säravamaid värve omandab:

 

 

Lõpetuseks - roheline ….

 

 

*********************************************************