Süsteemi ohver.

Hambal tuli tükk küljest. Vaja oleks kiiresti abi, et hammas edasi ei mureneks, et hamba jaoks võõrkehad ei sattuks sinna tühemikku ja ei tekiks põletikku. Paraku … hambaarstidele helistades selgub, et järjekord on veebruaris-märtsis-aprillis … Ei saa ju end järjekorda panna mitu kuud enne ravi- või abivajadust! Või äkki peakski end järjekordadesse sättima ja kui vajadus nö "ära langeb", siis tühistama broneeringu?

Haigekassa poolt "toodetud" haige süsteem!

Nüüd siis õnnestus end järjekorda saada ning … ootan ja loodan, et ehk jõuan ära oodata ning abi saada!

 

**************************

 

Ja nagu ikka - käsitöist tegevust ei toimu ning midagi muud asjalikku ka ei tee. See ei ole vist päris normaalne, aga isegi kui midagi ilusat ja huvitavat näen, siis … vaim tundub virguvat, aga vot ihu on täitsa nõder. Pikalt kulgev nö vinduv peavalu ja väsimus ei lase millelegi kontsentreeruda ja nõnda siis olen tegelenud vaid arvutist mittevajaliku väljarookimisega ja mõnede uute ideede salvestamisega. Kuna olen oma tulevaste võimalike tegemiste suhtes skeptilisemaks muutunud, siis on ka salvestusi palju-palju vähem, kui ehk kaks-kolm või lausa kümmekond aastat tagasi.

 

Vahel süüa ikka teen ….

 

 

 

 

 

 

Lõpuks veel üks väike nostalgitsemine:

 

 

********************************************************

Iga päikesekiir on kingitus.

Meie talvedes ei ole just ülearu palju päikesepaistet, seepärast on oluline ….

 

 

ja

 

 

https://www.youtube.com/wwatch?v=9bF4upw0Jb8

 

Kena talve jätku!

 

******************************

 

 

Tagasi argipäevades.

Nüüd on siis kaunistused kenasti karpides oma uut säramise ja imetlusobjektiks olemise võimalust ootamas.

Küll on aga toalilled silmarõõmu pakkumas.

 

 

Eile aga märkasin …

 

 

Tänaseks on kardinad jällegi akendele ette veetud. Nii need ilmapoisid meil talvisel ajal tembutavad.

 

Mina püüan aga köögipoolel veidikenegi asjalikku nägu teha.

 

 

 

Tegelikult leiab ühe hernetambi retsepti siit:

https://nami-nami.ee/retsept/779/hernetamp

 

 

Minul valmis vaid nö hernetambilaadne roog, sest võid ja piima ei lisanud ning lisasin hoopis suitsuliha otse roa sisse. Ja nagu näha, ei ole ma kasutanud ka klassikaliselt kuivatatud herneid vaid hetke-uudishimu ajel ostetud krõbuskeid.

Maitse sai päris hea!

 

*******************************************************

 

Rõõm päikesest

Päike rõõmustab meid ka siis, kui ta vaid argsi läbi pilvevaiba piilub.

 

 

Kuigi lumekoristusmasinad ei jõua kuidagi seda lumehulka, mis taevast ühe juurde sajab, ära koristada ja liiklemine pole just kerge ettevõtmine (isegi kesklinnas, kus teed peaksid olema ometi nö esmajärjekorras koristatud), tuleb nö edasi elada ja toimetada.

Vahel tuleb (ja järjest sagedamini) ette päevi, mil tahaks jällegi ka köögipoolelt eemale hoida või seal võimalikult vähe aega kulutada. Siis tuleb meelde tuletada mõni väga lihtne moodus kõhtu täita.

 

 

Tänase ilma videod:

 

https://www.facebook.com/elina.kuristik/videos/pcb.1518958691571244/1518958204904626/?type=3&theater

 

https://www.facebook.com/elina.kuristik/videos/pcb.1518958691571244/1518958311571282/?type=3&theater

**************************************

Uus.

Aeg läheb ruttu - juba on jõuluaeg ja aastavahetus möödas ning hetkeks on hinges mingi imelik tühjus või isegi nukrus. Küllap on see mööduv nähe, sest aeg teeb ise korrektiivid ja astume argipäeva radadele.

Uus ei ole alati siiski mitte parem ja puhtam ja ilusam ning kindlasti mitte ka rõõmsam või muretum. Nii mõneski peres on hoopis lein ja kurbus.

Vast alles, 1.oktoobril vestlesin oma kalli tehnikumiaegse pinginaabriga ning muuhulgas plaanisime kohtuda kevadel, enne seda, kui maasikapõllud aja endale nõuavad. Tal oli olnud küll raske operatsioon (südame vahetus), kuid kõik kulges hästi ja Ta hääles helisesid rõõmsad noodid ning lootusrikkus. Nüüd aga ….. teatas abikaasa, et … inglikoor on saanud uue liikme …

 

 

***********************

 

Alles äsja kutsus keegi inimesi üles järgima mingeid toitumistrende, mida tema peab parimateks ja tarkadele inimestele kohasteks.

Ma ei tea, kas need on targad ja head, aga tean, et vahel oskab inimese organism ise ette öelda, mida süüa ja mida mitte. Samuti tean seda, et mis sobib ühele inimesele, ei pruugi kohe üldse mitte sobida teisele. Nii olengi vahel itsitanud toitumissoovituste üle, mis teatavad, et vot just see toit teeb paksuks või vaid too teine toitumiskava on kõige õigem ja seda peab järgima, kui tahate hoida tervist või vabaneda  rippuvast kõhust, tselluliidist kintsudel või kes teab veel millest!

Tundub, et ühiskond on hullumas ning igasugu selgeltnägijaid (kes kahjuks ei näe ju kuigi hästi) ja elunõustajaid (kes on alles väga noored ja toored ning ei oma ei kogemusi ega empaatiat) on tekkinud palju, nagu seeni pärast vihma.

 

Lasksin siiski oma organismil öelda, mida ta soovib. No tegin külmiku ukse lahti ja lubasin sisse kiigata ning seejärel ka köögis ringi vaadata. Ja nii ta siis valiku tegigi.

 

Ühel korral siis sedasi,

 

ja teisel korral teistviisi.

 

****************

Peagi kolivad jõulu- ja aastavahetuse ehted ning kaunistused taas hoiupaika, et veidi vähem kui üheteistkümne kuu pärast jällegi tasahilju krõbistama-krabistama ning karpidest välja tulekut paluma hakata.

 

****************

 

Loodetavasti toob alanud aasta meile siiski

rohkem rõõmu kui kurbust,

rohkem edu kui komistuskive,

rohkem elu edasiviivat ning rahulolu tekitavaid tundeid!

 

**********************

Vaid paar päevakest veel

Nii ongi - paar päevakest veel ja tulebki hakata uut numbrikombinatsiooni käele ja mõttele omaseks harjutama.

 

Seniks aga veel saabuvad mõned kaardid ja veel on ka mõned päkapikud pakkide toimetamistega ametis.

 

 

 

 

See vahva päkapikk kaitseks küll justkui kiivalt kraami, mis tal selja taga, aga

tegelikult oli päris lahke ja jagas kõike rõõmsasti meiega. 

 

Suur ja imekerge sall majade ja liblikatega, ohtralt teed ning Läti Laima maiustusi ja väga kena Riia KolmeVennaga jõulukaart.

Armsalt tädi Ēvilt.

 

************

Kas teen veel mõne postituse sel aastal või mitte, seda veel ei tea, aga igatahes lisan siia omapoolsed soovid neile, kes aeg-ajalt mu blogi külastavad:

 

 

 

Ja … harjutust alga!

2...0...1...9

 

 

*******************************************************

Pühad veel kestavad.

Jajah, pühad veel kestavad ja tegelikult, kui jõulud mööduvad, siis on kuni 6. jaanuarini veel nääriaeg.  Vahepeal saavad vaid jõulupäkapikkudest nääripäkapikud ja

… rõõmu jätkub kauemaks!

 

Jõulutoitusid on nii palju igal pool demonstreeritud, et pole ilmselt mingit mõtet neid siia väljanäitusele sättida - eks ole me kõik näinud verivorsti ja piparkooke, ahjupraadi ja pohlamoosi jne.

Lisan siia vaid kaks pildikest.

Süldist ..

 

 

.. ning täiesti mitte-jõululisest, ent ometi maitsvast toidust:

 

 

Ja jällegi rõõmupildid ka.

 

 

**

I Jõulupüha päkapikkudelt saadud pakk:

 

 

Kõik mis auto kastis on tõsisele töömehele ka vajalik!

 

 

Kati, Martin, Rosanna.

 

*************************************************

Väikesed rõõmud, suuremad rõõmud ..

On meeldiv, et siiski leidub veel neid, kes soovivad ja saadavad nö päriskaarte. Muidugi on ka virtuaalsed tervitused toredad ja mõni kord suisa õigustatud. Põhjused võivad olla nii finantsilised kui ka nt see, et ei teatagi inimese, virtuaalsõbra, mitteinstitutsionaalse koostööpartneri aadressi vms. Siis tuleb küll virtuaalvõimalusele tänulik olla!

Neid elektronposti tervitusi, telefoni sõnumeid, FB tervitusi ja häid soove on küll rohkemgi, aga siin näitan jällegi ära mõned tigupostiga saabunud kaardid:

 

 

Ja kingitusi ikka ka:

 

 

 

Ahhaa, ja veel üks tore vahejuhtum ka.

Mingil ajahetkel lugesin, et saavad toimuma jõulueelsed kontserdid …

 

 

Olin juba kohe-kohe piletit ostmas, kui sain äkitsi teate, et fortuuna on mind välja valinud ning võtnud nõuks mind lausa kahe kontserdipiletiga rõõmustada. Tõesti-tõesti, imeline jõulukingitus, mis paneb hinge helisema!

Ja nii me siis valisime endile lähima ja meeldivaima kontserdipaiga välja ning olime 20.12. kõpsti Haljalas kohal.

Jajah, ja plaadi ostsin ka!

 

 

Ja härmas puid-põõsaid imetlesime ka - no tõesti … ilus nagu talvevõlumaal!

 

 

Pisut köögitoimetusi ka.

 

 

 

 

***********************************

Rahulik ja rõõmus pühadeootus.

Ei teagi täpselt, kas on põhjuseks lihtne laiskus, kerge haiguskurnatus või miski muu, aga aeg kulgeb justkui omasoodu ja tasahilju jõulupühade suunas. Ei mingit rabelemist ega tunnet, mis käsiks kuhugi kiirustada või mingeid toiminguid ajaplaani mahutada. Kalmuaial on hing "rahulikuks räägitud", kallitel külas käidud, meeldivate inimestega kohtutud ja mõnda kallistatud ka, kingikesed pakitud, kaardid enamasti saadetud ja  rõõmustavaid uudiseid saadud … Kõik tundub nii rahulik, et võiks juba suisa kahtlustama hakata, et …. varsti hakkab midagi uut ja huvitavat juhtuma!

 

Riburada näitan ära meie perele saabunud kaardid:

 

 

 

Koos armsa kingitusega saabunud kaart, mille ümbrikul veel kaunis postmark ühe mu lemmik-kunstniku pildiga:

 

 

Ja siis veel üks imeline tikitud kaart.

 

 

Kogu hingest ja südamest imetlen ma inimesi, kes oskavad luua midagi niisugust, mis paneb ilunautlejad õhkama ja mõtteis või siis ka suisa kuuldavalt ümisema!

 

Tegelikult on ju iga inimene, kes enda valitud tegevusalal edukalt tegutseb, väärt kiidusõnu ning tunnustust. Nii ka kullassepp, kes elustas mu 41 aasta taguse mälestuse.

 

Siin siis jätkangi lugu sellest imelisest inimesest, kellele kudusin rohelised sokid.

Sügise hakul kirjeldasin meie TKT grupi kokkutulekut. Juba eelnevalt olin küsinud, kas kellelgi on alles meie lõpusõrmus (minul, kui kavandi tegijal endal sõrmust ei olnudki … finantsilised olud ei võimaldanud tellida … ja kavand ise on ka teadmata suunas mu juurest lahkunud). Paraku väitsid kõik, kes vastama vaevusid, et neil see hinnaline mälestus kaduma läinud on. Teadsin vaid üht meie seast, kellel see kindlalt alles oli. Jah, kahjuks "oli", sest kallis sõbranna, kellega koos koolipinki nühitud, koos TPIs töötatud, üliõpilasmalevas tööd ja leiba jagatud ning perekonniti rõõme ja sõprust jagatud, on kahjuks meie seast lahkunud. Kogusin kokku kogu oma julguse ja pöördusin Eve abikaasa poole palvega see sõrmus üles otsida ja mulle laenuks anda (et saaksin taas kavandi teha ja sõrmuse "taaselustada"). Aarne tuligi mu palvele vastu ja ma olen selle üle ääretult õnnelik. Polnuks üldse tarvis olnud pabistada või ärevust tunda. Aastakümneid kestnud sõprus ei kaota soojust ka siis, kui läbikäimisesse tulevad pikemad vahed!

 

Niisugune ilus sõrmus - Tallinna Kergetööstuse Tehnikum, raamatupidamise eriala 19. lend.

 

Niisiis jõudsin oma salasooviga kullassepa juurde ja … siin see täitunud unistus on:

 

 

Selle blogipostituse lõpuks veel:

 

 

 

****************************************************