10.8.18

Kuum suvi kestab.

Nii ongi - kuum suvi kestab veel!
Kerge ei ole, aga kui põhiülesanne on ellu jääda ja mitte viriseda, siis just sellega tegelengi. Ei ole ju keegi teine selles süüdi, et minul on raske ja süda ning vererõhk ei taha korralikud olla.
Selle suve järel ei tohi küll keegi kuuma-armastajatest kurta, et Eesti suved on kehvakesed!
Pean lihtsalt oma tegevusi veidi ümber planeerima ja katsuma oma toimetusi veidi jahedamatele öötundidele nihutada või siis konditsioneeriga ühes ruumis omi asju ajada.
 
Sel suvel kaevati taaskord üles meie majadevaheline haljasala. Vahetati torustikke ja ehitati juurde uusi trasse. Meie haljasalal on nüüd tööd lõpukorral, kuid linnas üldiselt on muidugi teesulge ja veekatkestusi veel küllaga.
Sellele kuumusele mõeldes on mul remondimeestest suisa kahju ja imetlen nende vastupidavust ning töökultuuri:
 
 
Käsitööd ei ole ja niipea ka ei tule. Veidi on marjade-puuviljade kõrval toidusedelis olnud ka nö päristoitu:
 
 
 
 
 
 
***********
 
Mida muud ikka soovida, kui et püüdkem sellest suvest ammutada head energiat ning tervisevitamiine nõndapalju, et kõik järgnevad kuud uue suveni vastu pidada ja elust rõõmu tunda!
 
******************************************** 

28.7.18

Rääbis ja kuuvarjutus.

Rääbis:
 
 
Kuuvarjutus:
 
 
 
 
Jätkuvalt kauneid suvepäevi ning romantilisi kuuvalgeid öid!
 
******************************************************


 
 
 
 

24.7.18

Tasapisitegemised.

Ilmad on jätkuvalt palavad ja vaid hommikul ning õhtul on jaksu millegagi tegelda.
Paraku tuleb vahel teha ka neid asju, mida väga nagu ei tahakski teha. No näiteks käia laboris vereproove andmas. See suvi on just niisugune, et kellelgi kuuma-armastajatest ei tohiks nina peal kirtsutamise kurdu olla, minu südamele ja vererõhule on see aga tõsine katsumus.
Siiski - on nagu on ja elama peab just neis tingimustes, mis parasjagu olemas on!
Oh-jah, ma ei karda süsti ega vereanalüüsi andmist. Pigem on minu probleemiks allergilisus.
 
 
Olgu-olgu, ega selle asja pärast siis veel muid asju unarusse saa jätta. Kuna mul enam aeda ja ka erilist vajadust hoidistada ei ole, on mu tegemisedki pisikesed ja rohkem nagu lusti pärast mökerdamised.
 
 
 
Palava peletuseks tegin sidrunivett (sidrun + vesi)
 
 
Pisut suvist silmailu ka:
 
 
 
 
************************************************************

22.7.18

Viinatehas ja õllevabrik.

Pühapäev.
Avatud talude päev.
Nimekirja oli lisatud Moe Peenviinatehas, Moe Õllevabrik ja Moe Muuseum.
Minu suhe alkoholiga on nagu on, aga ma olen lihtsalt kangesti uudishimulik ja sestap võtsimegi nõuks sel korral uudistada praegust tootmist ja kaeda, kuis toimus viina valmistamine endistel aegadel.
 





 
Ja tunnuslause:
 
Teadmised on alati teretulnud ning kaunis loodus rõõmustab ka alati nii silma kui ka südant:
 
 
***************************************************************

Kaunis paik ja Pikse pill

Käisime Jänedal.
Ikka taas ja jälle tõden, et meil on ilus kodumaa. Maailmas on palju ilusaid paiku, kuid ükskõik, kui kaugele ma võiksin ka rännata, kodumaale tuleksin alati tagasi.
Kindlasti ei mõista ma hukka kedagi, kes on läinud ja jäänud mujale ning tunnevad end just seal kodus olevat. Meil kõigil on omad põhjused valikute tegemisel.
Lihtsalt … mina mõtlen nõnda ja püüan vahel ka mind köitvat ilu piltidele püüda.
 
 
Nojah. Eks sinna sai ikka ka teise põhjusega sõidetud.
Käisime Pikse pilli vaatamas ja kuulamas.
 
Mis juhtub siis, kui meie, 21. sajandi täiskasvanud, iroonilised inimesed, kohtume oma esivanematega, kelle maailmapilt on hoopis teistsugune? Millest me nendega räägime? Kas ja kui palju saame üksteisest aru? Mis meid ühendab? Mida on muinasrahvas sellist, mida nutitelefoni ajastu inimene mõista ei suudagi?

Kõik dialoogid ja monoloogid lähtuvad Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1866.aastal kirja pandud „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest”.

Näidendi autor ja lavastaja Damir Salimsjanov on pärit ning elab ja töötab Udmurtias. Tema sõnul pakub näidend võimalust vaadata, kuulata ja näha meid kõrvalt, see ühtlasi annab kogu loole üldinimliku ja üleilmse mõõtme.

Lavastaja Damir Salimsjanovi eelmise aasta lavastus “Praegu pole aeg armastamiseks” kandideerib 2018. aasta Eesti teatri aastaauhinnale kokku neljas kategoorias- parim lavastaja, parim meespeaosa, parim naispeaosa ja parim naiskõrvalosatäitja

Lavastaja Damir Salimsjanov (Udmurtia), kunstnik Irina Babitševa

Näitlejad Riina Maidre, Mirtel Pohla, Liisa Pulk, Jarmo Reha, Karl Andreas Kalmet, Dovydas Pabarčius (kõik vabakutselised), Ott Raidmets  (Pärnu Endla)
 
 
Kiidusõnad lavastajale ja näitlejatele!
 
******************************


 
 

20.7.18

Kas hakkame seksima?

No-nii!
Hakkame või?
 
Tegelikult käisime suveteatris.
 
Valentin Krasnogorov “Kas hakkame seksima?”

Näidend kahes vaatuses

Tõlkija Toomas Kall
Lavastaja Eero Spriit
Kunstnik Jaak Vaus

Mängivad: Anne Veesaar, Madis Milling, Pille Pürg, Raivo Mets, Hanna Allsaar

Vaimuka dialoogiga veidi estraadilik näidend peegeldab lustlikult meeste ja naiste
erinevaid ootusi ja lootusi empaatiale, armastusele ja seksile.

Lõbusas võtmes lavastus pakub mõlemale sugupoolele olenemata vanusest nii
äratundmisrõõmu kui ka naerupahvakuid.

Näidendi sotsiaalselt tundlik tekst, mis on läbi põimunud huumori ja inimliku soojusega,
toob esile ühiskonnas levinud valehäbi ja puritaanluse ning jutustab paraja muigega
suunurgas meie suhtumisest seksi, mis on ometigi oluline alus õnneliku kooselu ja
perekonna püsimisel.

Äratundmisrõõmu pakuvad nii mõnigi tegelaskuju kui ka selliseid teemad nagu
silmakirjalikkus suhetes ja teiste emotsionaalne ning seksuaalne ärakasutamine. Seda
kõike läbi kohati ootamatult julge dialoogi ja suhtekoomika.
 
 
… ja on igaühe vaba valik, kas võtta ja vaadata seda etendust lihtsalt lõbusa suhtekomöödiana või leida nö allhoovustest ka suhtetraagikat.
Mulle igatahes meeldib  "urgitseda" ja see etendus meeldis vägagi!
 
*******
Ning tänane toidulaud meeldis ka!
 
 
************************************************************

19.7.18

Maarika ja vaarikad.

See suvi on minu jaoks ülemäära soe ja jääb üle vaid rõõmu tunda nende inimeste pärast, kes seda kuumust nautida suudavad. Mul endal ei ole kahjuks võimalust nautida, sest süda valutab (päriselt, mitte ülekantud tähenduses), pearinglus ja iiveldus on sagedased "külalised" ja paraku olen juba ka arstide hoole alla sattunud. Tublid meedikud nägid pea kaks tundi vaeva, et mind jälle jalule saada. See oli väga ebameeldiv kogemus. Ja ei, ma ei olnud hooletult päikese käes, vaid üsna alati hoidun sinna sattumast. Ka ei nuta ma "rikutud naha" pärast … noh, need süstla- ja kanüüli jäljed ei ole just kenad vaadata … vaid olen med. personalile väga-väga tänulik.
Tegutsengi nüüd võimalikult hilisemal õhtusel ajal, mil õhukuumus pisutki järele annab.
Armas sõbranna Maarika korjas vaarikaid ja nõnda õnnestus minulgi vaarikarõõmust osa saada.
Jälle kord said korilase sügelev hing rahuldust tunda.
 
 
 
 
Seekord siis sedamoodi.
Aga vot söögi valmistamisega on ikka nigelad lood …
 
 
Ja käsitööideedki seisavad nukralt nurgas. Ehk tuleb kunagi jälle neilegi parem aeg!
 
Palavuse nautijatele ilusat suve ja vähem nautijatele ikka ka ilusat suve!
 
***************************************

16.7.18

Hiiumaal ja mandri peal

Ükspäev meile tuli mõte minna rändama …
 
…. ja sedasi siis suundusimegi väikesele Hiiumaa-rännakule.
Hommik oli kaunis.
 
 
Aga eelnevalt oli ikka ju vaja ka veidi nö eeltööd teha ja sealhulgas ka endile selgeks teha kes on kes sel kaunil saarel.
 
 
Kena ja rõõmsat hommikut nautides lipsasime korraks mu õetütre juurestki läbi ja seejärel jõudsime joonelt Rohuküla sadamasse.
 
 
*******
 
Saarel oli esimeseks huviobjektiks Soonlepa mõis ja Tõnis Kasemägi ehitatud nn kuppelmaja.

Kõigi kaasaegsete mugavustega, ent samas isemajandav ehitis on sisse seatud kadakate vahele vanale karjateele. Ratsionaalne ruumikasutus, päikeseenergia rakendamine igapäevaelus ning maksimaalselt avar vaade loovad sellest ideaalse elukeskkonna.
 
Tegelikult on selle kuppel- või keramaja omanikud küll äärmiselt lahked ja toredad inimesed, aga … see on siiski nende kodu ja viisakas on külastuse võimalik aeg eelnevalt kokku leppida!
 
*******
 
Esimese reisipäeva sisse mahtus veel nii mõndagi ilusat ja põnevat.
 
 
 
 
 
Kõrgessaare orhideede õppepeenar
Õppepeenral avaneb suurepärane võimalus lühikese ajaga ja teejuhita tutvuda kodumaiste orhideedega. Õppepeenral kasvab looduslikult 10 käpaliste liiki. Kõige rohkem on lootust õitsvaid orhideeliike näha jaanipäeva paiku, kuid nii juulis kui ka augustis õitsevad mõned liigid.
 
Kõik punased, kollased, lillelised jms Kärdla kruusid on mu südame endale võitnud.
Sel korral pakkus mu kallis grupiõde meile kodumajutust ja nautisime võimalust istuda kenas koduaias ning maitsta puhast arteesiavett.
Kärdla arteesiakaevud
Meteoriit läbis vähem kui 0,1 sekundiga kuni 100 m paksuse veekihi ja 140 m paksuse settekivimite lasundid ning plahvatas jõuga, mis on võrdne umbes 25 000 Hiroshimale heidetud aatompommi plahvatusega. Kraatri läbimõõt on 4 km, mis on üks tähelepanuväärsemaid maailmas. Kraatri ringvalli on hästi märgata Palukülas ja Tubalas. Palukülla on ehitatud ka kraatri vaatlusplatvorm. Vaatlusplatvormi lähedusse jääb väike paemurd, kus paljandub lõheline paekiht.
 
Meteoriidikraatri vildakatest paekihtidest põhjustatult liigub põhjavesi surve all. Maapinnale purskub vesi katkematu joana läbi 10 - 15 meetri sügavusele pinnasesse surutud torude. Aia tänavat mööda jalutades hakkab õuedel silma hulgaliselt purskkaevusid. Need kõik on tänu arteesiavetele. 
Kärdlas on au sees üks tore komme – augustikuu esimesel laupäeval korraldatakse  ülelinnalist kohvikute päeva. Siis pakuvad teistelt hiidlastelt „Kohvilähkri“ nime saanud Kärdla elanikud külalistele omavalmistatud suupisteid, meeldejäävaid  kontserte, head seltskonda ja lõputult kohvi, mille teeb eriliselt aromaatseks puhtamast puhtam arteesiakaevu vesi
******
Natuke piilusime ka vaatamisväärsusi ning külastasime nii kultuuri-, kaubandus-, toitlustus- kui ka naudinguasutusi ja -paiku.
26.mail 2012 avati mälestusmärk Teises maailmasõjas hukkunud hiidlastele.
Hiiumaal polnud seni seesugust monumenti, mis oleks mälestanud Teises maailmasõjas hukkunud hiidlasi, olenemata, mis mundrit nad kandsid. Mälestusmärgi saamislugu on pikk ja algas juba kümmekond aastat tagasi. Esimene selge otsus mälestusmärgi püstitamiseks sündis 2006. aastal, kui monumendi ideekonkursi võitjaks valiti Maris ja Kadri Kerge ning Elo Liivi töö "Päevasaar". Monument koosneb kiviplokkidest, mis tõusevad üha kõrgemaks ja kujutavad vaataja ette kerkivaid mälestusi. "Lähed mingis mõttes nagu ajalukku tagasi ja kui sa selle nimeväljani jõuad, siis tõesti saad aru, et see ei ole lihtsalt üks kivi, kus on mingisugused tekstid, tähenduseta tekstid, vaid need on päris inimesed," selgitas mälestusmärgi autor, sisearhitekt Maris Kerge.
Mälestusmärgi valmistanud skulptor Elo Liiv ütles, et kujutatud on Toonela jõge, millel istub sõjast naasnud noor mees. "Aga tema oli see, kes tuli tagasi. Ja nüüd ta istub, enne kui ta koju läheb oma ema, oma lapse, oma naise juurde. Ta ei tea veel, mis seis kodus on," kirjeldas Liiv.Skulptuuri teeb eluliseks ja eriliseks see, et kujutatud noore mehe modelliks oli Hiiumaal sirgunud mees, kes on samuti sõdur. "Ma arvan, et sain omalt poolt anda panuse, et hiidlased saaksid lõpuks oma mälestussamba kätte," ütles ta mälestusmärgi avamisel.
Mälestusmärk sündis tänu hiidlase Otto Mägi aastatepikkusele visale tööle ja hiidlastele on monumendil suur tähtsus. "Tähtsus on lausa meeletu, sest meil ei ole ju ühtegi oma monumenti siiamaani olnud ja nüüd lõpuks on. Seega see on Otto Mägile suur kummardus, et ta selle asja ette võttis," sõnas Hiiumaa muuseumi direktor Urmas Selirand.




******
Kärdla Pikas Majas paiknevas muuseumis on alati nii püsiekspositsioon kui ka teemanäitused. Sel korral vaatasin erilise huviga näitust "Kes Sa oled, Paul?" 
*******
  
*****************
Rannapaargus oli kiire teenindus ja maitsev toit.
 
 
Vesi oli siiski pisut jahedavõitu ja ei meelitanud ujumisriideid kotist välja võtma. Suundusime siis uudistama Hiiu Õlle Koda Kassaris ning turgu ja kauplusi Kärdlas.
 
 
 
Ja ega siis ostudeta ikka asi ei lõppenud ….
 
 
Natuke meeneidki mälestuseks
 
 
ja nalja peab igatahes ka saama ….
 
 
Ühe käsitöö- ja meenepoe otsinguil sattusin aga Pagarite parki.
 
 
***********
Ja siis äkitsi helises telefon ning …. saarlasest grupiõde teatas, et on parajasti hiidlasest grupiõe juures ning ….. lõpuks olime kuuekesi ümber laua mõnusalt lobisemas - kaks hiidlasest grupiõde, üks saarlasest grupiõde, üks mandril pesitsev grupiõde ja kaks meeshinge veel lisaks.
See oli tõesti tore ja mõnus õhtu.
 
 
 
Mul oli veel toredaid kokkusaamisi, kuid nende kohta ei ole mul kahjuks fotomaterjali.
 
********
Ja jõudiski kätte aeg taas sadamasse suunduda. Heltermaale.
 
 
Oli ilus ja hea aeg!
 
 
****************
 
Paar pildikest siia lõppu ka mandrilt:
 
 
Pühapäeval käisime külas mõnusatel-vahvatel-toredatel-armsatel sõpradel.
 
 
**************************************************************