Hakkame päkapikutama!

No-nii… ongi november kohe läbi ja algab päkapikukuu!

Sel puhul kaunistas tänane öö puud ja põõsadki ära.

 

 

Ja juba on ka päkapikkude radu märgatud:

 

 

Alles see oli, kui imetlesin ilusat halli õuetaimestikku .. 

 

 

.. ja võluvat rohelist aknalaua-džunglit ..

 

 

.. nüüd aga algab saladuslike paberikrabinate, pakipaelasahinate ja lihtsamalt öeldes päkapikutamisekuu!

 

 

***********************************************************

Vaid üks hetk võib muuta elu.

Käisime taas teatris. Sel korral Paides. Etendus "Lotomiljonärid"

 

Tutvustuses väljalubatud ülevõllikomöödia  …

... no minu noriva kriteeriumi järgi seda komöödiat küll eriti ei olnud, või ei osanud ma seda sealt leida …

Kiiskavad dekoratsioonid ja näitlejate "röökimine" häirisid tõsiselt, aga võib-olla on lihtsalt minusuguste vanainimeste koht kodus tugitoolis lõngakorvi juures …

Kahju, et enam ei ole televisioonis reedeõhtuseid teleteatreid ega teatriõhtuid - siis saaks vajadusel häälenupust valjusust suurendada või vähendada.

Tegelikult oli etenduse süžee vägagi hea ja meie tõsielu kajastav ning nö ridade vahelt võis üsna palju asjalikku välja lugeda (kes vaid vähegi viitsis!) ning tõdeda, et jah - hetk võib muuta elu 180 kraadi ja siis veelkord 180 kraadi ning taas 180 kraadi …

 

 

 

Paraku võib hetk muuta ka meie, tavainimeste elu.

Teatrist lahkudes olin kõndides küll vanainimeselikult ettevaatlik, kuid jõudsin väljaspool hoonet teha vaid 10-15 sammu, kui …. selgus, et sel kohal, kus vaid sammuke paigast, kus tee äärekivid lahutasid kõnniteed sõiduteest, oli nõnda libe, et minul kadus kindel pind jalge alt.

Mingid kukkumise õpetused sellisel hetkel ei toimi, sest kõik toimub kiiremini, kui inimene mõelda jõuab.

Niisiis, selg, külg, õlg, käsi nii õlavarrest kui ka randmest said tubli põrutuse. Kõige õnnetum oli siiski pea, mis sai täistabamuse tee äärekivilt ja seejärel ka teepinnalt.

Esimese veerandtunniga tajusin vaid tohutut peavalu ja koljusisest survet, mis näis pealuud poolitavat. Võitlesin iiveldusega ja unisusega. Õnneks olin autos kaasreisija ja võisin ka tänavavalgustust mittetaludes silmad sulgeda. See aga tekitas veelgi enam iiveldust, kuna keha ei suutnud taluda nö pimedas ruumis tasakaalutut liikumist (ju siis tasakaalukeskus oli häiritud).

Pead puudutada ei saanud ega tahtnud - see tohutu valu pani silmavee jooksma ja koju jõudes, ületades viimasegi takistuse (kolmandale korrusele ronimise), oli jõud otsas ja pea iga sügavama hingetõmbe peale plahvatamas.

Nüüd ongi tunne, et pea kuklapool on suurem (justkui oleks üleni üks suur muhk), kui normaalselt olema peaks ja lõge, mis minu eas peaks ju olema luustunud, tundub kuidagi pehme. Seda kohta puudutades tunnen kohe jälle, kuis süda pahaks läheb - targem on mitte puutuda!

Luud-kondid tunduvad terved olevat, aga …

…. valus on!

 

Seega siis võivad inimese elu vaid loetud sekundite vältel muuta nii loteriivõit kui ka ilmamuutus.

 

Jääb vaid üle soovida, et teil, kallid kaasteelised, püsiks pind kindlalt jalge all ja ainukesed pöörded elus oleksid vaid positiivsed ja rõõmu toovad!

 

******************************

 

Pimekohting ja linnatuled.

Igas aastaajas on midagi head ja ilusat ning tegelikult peaksime nautima, et meil on aastaringi muutuv ilmastik ja neli või rohkemgi aastaaega. 

Igal aastaajal on oma ilu ja võlu.

 

 

Toidudki muutuvad järjest sügisesemaks - kapsad, õunad ju odavalt käes ja maitsvad ka!

 

 

 

 

Ja siis ühel hommikul …

 

 

No ja teatris käime ikka ka.

 

 

Ms Rakvere teatri kohvikus on tõesti väga hea kohv ja ahvatlevad suupisted/salatid!

 

Aga etendus oli "Pimekohting"

 

 

Jäta eelarvamused ja tule Pimekohtingule!

Kes ei ihkaks enda kõrvale seda ainsat ja õiget! Aga kui elu pole sind veel unistuste kaasaga kokku viinud, jääb üle riskida pimekohtinguga. Pimekohting on nagu vene rulett, kus võid kaotada elu või hoopis võidukas bingomäng, mis teeb sind hoobilt rikkaks. Iial ei tea, kas kokkulepitud kohas ja kokkulepitud ajal ootab sind tütar või ema. Kui asi kapitaalselt kihva keerab, trehvad unistuste printsi asemel hoopis oma eksabikaasat. Samas võid komistada jackpotile – sent surmale võlgu miljonäri näol, kelle varandusele saad ilma suurema vaevata käpa peale panna.
Nii otsivad ka selle loo kangelased oma unelmate kaaslast. Kui kõrged on ootused, kellest unistatakse ja milliseks kujuneb reaalsus? Kas loodetust kehvemaks või kõiki ootusi ületavaks? Soov õnne leida ei küsi vanusest, väljanägemisest ega rahakoti paksusest. Elu ongi loterii, mille õnnelik võitja võid olla just sina!
Pimekohtingus leiab tapvat riski ja joovastavat seiklust – see on meie ajastu olulisim sotsiaalne innovatsioon. Seepärast visake telefonid käest ja sulgege Facebook, sest tänapäeva suurim väljakutse on humoorikas „Pimekohting“! Seda nägemata pole teil enam pisimatki lootust õnnelikuks paarisuhteks! Kaks näitlejat – Marika Korolev ja Henrik Normann – vahetavad käigupealt kostüüme ja parukaid ning astuvad üles kaheteistkümnes värvikas rollis.  Teksti autor on Ivo Parbus, lavastaja Rednar Annus ja kunstnik Riina Andresen.

Nõnda oli kirjas etenduse tutvustuses ja nõnda see ka vaatajateni jõudis.

Mõnus meelelahutus!

 

Ja lõpetuseks üks väike isiklik arvamus: mõned võivad ju joriseda, et liiga vara jõulutulesid sätitakse või jõulukaupu müüki pannakse, aga ma ei käi mitte iga päev kauplustes ja ausalt - mind küll ei häiri ei päkapikud ega kuuseehted, piparkoogid ega muud jõulused kaubad!

 

 

Ja järgmisel pühapäeval on juba 1. detsember - 1. advent!

 

****************************************************

Novembrijahedus ja detsembriootus.

Ilmad on jahenenud ja suvesokidki on asendunud veidi tihedamakoelistega. Tasapisi peab ka loodus harjutama end peagi saabuvate kõledamate ilmade ja ehk ka püsiva lumikatte saabumisega. Seni aga …

 

 

 

Nädalavahetuse plaanidesse olin juba varem planeerinud ema ja venna kalmude korrastuse.

Kohe sealsamas kalmuaial imetlen igal sügisel rikkaliku marjailuga puid - ma ei oska seletada, miks need puud sisendavad mulle tunnet, et nende varjus on ka lahkunud lähedastel hea ja turvaline …

 

 

No ja kui juba sai kord jälle pealinna lähistele mindud, siis tegime väikese jalutuskäigu ka vastavatud jõuluturule.

Kõigepealt jalutasime läbi Tammsaare pargi.

 

 

Tänavad on hommikupoolikul novembrikuiselt hallid, kuid lilled nii looduses kui ka müügilettidel jagavad ilu ja soojust ning siin-seal hakkavad juba ka päkapikud end näitama:

 

 

 

Raekoda ja raeplats.

 

See on Kaupo Kalda foto.

 

Mina nii häid pilte teha ei oska, sestap tuleb leppida nn amatöörfotodega:

 

 

 

 

Kuna oli pühapäeva hommikupoolik, oli üsna rahulik jalutamine ja turuhommiku ärkamise nautimine.

 

***

 

Novembrikuus Rakvereski ringi vaadates on märgata rahulikku aja kulgu ja siin-seal võib märgata väikesi salasilmi, mis jälgivad me tegemisi ja hindavad, kas oleme ikka jõulupakki väärt ….

 

 

 

Praegu veel ei tee köögis väga talviseid toite. Tervis ei võimalda midagi suurt ja põnevat valmistada ning lepime tavalise toiduga ja vahel ka päriskondiitrite valmistatud hõrgutistega.

 

 

 

 

Ja ühel kenal päeval käisin sõbrannal külas. Tema tutvustas mulle üht huvitavat köögiabilist ja … no muidugi oli minul seda ka kohe ja kindlasti ja väga vaja! Õnneks andis sõbranna ka juhised, kust ma need leida võin. Leidsingi!

 

 

Pisike "nokitsemine" ka. Kuna kahhelplaate lõhkuda ei tahtnud, leiutasin teistsuguse viisi nö riiuli tekitamiseks sinna ruumi, millist keisergi jalgsi pidavat külastama.

 

Varud kenasti pennide peal reas.

 

********

 

Mõnusaid tegemisi ja salaja sahistamisi jõulukingitöökodades!

 

 

*************************************************************

Mardipäev ja muud tähtpäevad ning tegemised

Aastad ei ole ühesugused ja kui mõnel aastal on olnud juba oktoobris kohev lumi maad katmas, siis tänaseks mardipäevaks on küll paar lumesajukest olnud, kuid püsivat lumikatet tuleb alles oodata... no vähemalt neil, kes seda lund väga ootavad.

Külmakraade on siiski juba olnud piisavalt, et teada anda - talv on tulekul ..

 

 

.. ja jõulud on ka tulekul ning mõtted kipuvad ka veidi sinna talviste pühade poole kalduma:

 

 

Hoolimata õuejahedusest on aeg-ajalt ikkagi vaja toast välja minna ja mujal asjatada, märgata ilu ning tunda rõõmu ka pisiasjadest:

 

 

Marti-Marti …

 

 

… ja Mardilaata!

 

 

Mardilaadal peatusin pikemalt ka Kihnlaste juures ja nö soojendasin enda hinge nende väljapanekut uurides. Juba ma teadsin, et mind ootab üks väga-väga hea üllatus … ja just nii oligi!

 

 

Lisaks Martide, Martinite, Märtide ja Märtenite …  nimepäevale on täna kaks tähtpäeva veel - Isadepäev ja raamatupidajate päev.

Minu isa on kahjuks juba palju aastaid taevastel teedel ja abikaasa isa samuti, aga mu poja isa on igatahes ka hea isa! Nii soovingi kõikidele headele isadele:

 

 

Raamatupidamine on aga mu haridusteel omandatud esimene eriala.

Diplomi kättesaamisest on nüüd juba 41 ja pool aastat möödas ning hella tundega meenutan ilusaid õpinguaastaid ja häid kaaslasi:

 

 

**********

 

Peaks vist natuke sööma ka?

Midagi hästi lihtsat, aga head …

Olgu pealegi!

 

 

 

***************************************************

Pisikesed maitseelamused

Kallid sõbrad tulid külla.

Sellistel puhkudel tahaks ju midagi head ka lauale sättida. Kuna aga ette oli öeldud, et aeg on limiteeritud ja … nad pole tegelikult kunagi väga apla isuga olnud, siis … sel korral vaid kaks väikest ampsu ja kohv/tee.

 

 

 

 

Ja veel …. Eesti Pagari uudistoodang:

 

 

No-nii, ja kui pidu läbi, siis jätkame argiste roogadega:

 

 

*****************************************************

Õhkõrn piir

Inimene ei taju hetke, mil ta näiteks saab aasta vanemaks. Samamoodi ei tunneta me ka üleminekut ühest aastast või aastaajast teise, ka mitte ühest kuust teise. On vaid nö kokkulepitud aeg ja ….

nüüd olemegi jõudnud novembrisse.

 

 

Veidi olen lõnga näppinud, aga head mõtted on mu eest peitu pugenud ja kuna olen mõnda aega sõbrustanud ka pipraplaastritega, on minu panus päevategemistesse üsna kasin.

Pisut näksimist ja ajukurrutamist vaid.

 

 

 

***

 

***

 

Siiski-siiski ka üks tore teatrielamus ka. Kui ikka hea etendus nö koju kätte tuuakse, ei saa ju minemata jätta!

 

Meistrite liiga.

Võitlus elu nimel ja jalgpalli pärast kahes vaatuses

 

Kaks vananevat näitlejat, nende tütar, jalgpall ja filmivõtted. Kuidas jääda ellu, kui elu hakkab lõpule jõudma, aga tegelikult tundub, et olulisem osa sellest on veel elamata? Ega elu pole mingi Mehhiko seebiseriaal, mis kuidagi lõppeda ei taha. Elu on kirg, seiklus ja armastus!

 

Marta teab väga hästi, kuidas asjad käima peaksid, kuid kahjuks ei sobi see alati Juliusele. Oma õigustest ei taha keegi taganeda ja nõnda lööb vana näitlejatepaari korteris välku ning müristab ka päikselise ilmaga. Marta ja Juliuse tütar Triinu püüab seda äikesetormi kuidagi taltsutada, aga piksevarraste elu pole just jalutuskäik vikerkaarel. Eriti kui Marta sõbrannad Kaisa ja Helle veel kampa löövad. Kolm jalgpallifanaatikut, kellest üks töötab politseis, võiksid muuta isegi maailma ajalugu. Õnneks satub selle tormi keskmesse režissöör Toomas ja nõnda polegi midagi imestada, kui kogu see hullumeelne seltskond meeleheitlikele püüdlustele vaatamata siiski elu ja tervise juures lõpetab.

(väljavõte etenduse tutvustusest)

Osades

Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Elina Reinold (külalisena),

Vallo Kirs, Triinu Meriste ja Jaana Kena

 

 

“Meistrite liiga” sõnum on imelihtne: elule annab mõtte ja tähenduse ainult armastus.

***********************************