On igivanad küsimused, kust tuleb tolm ja kuhu kaob aeg...
Tolmuga on siiski asi selgem, aga kuhu aeg läheb, seda ma küll ei tea. No need inimesed, kes väljaspool kodu elamiseks ja maksude maksmiseks elatist teenivad - selge, et neil mõnel perioodil tekkivad nö ajalüngad, aga minul? Ma ju ei teegi mitte midagi ja ikka tunnen, et aeg kiirustab minust mööda, jättes vaid vihje, et "keera kalendris lehte!"
Ja ongi novembrikuu lõpp päral ning kohe algab aasta viimane kuu.
Pea poolteist kuud pole ma leidnud endas jõudu siia midagi kirjutada või mõnd piltigi lisada.
Ega ma nüüdki väga jutukas ei ole, aga püüan vähemalt mingi "märgi" jätta, et ikka veel elus olen...
Oktoobris täitus meil kaasaga ametlikku abielu 40 aastat. Sel puhul otsustas R, et seda võiks pisut teistmoodi tähistada, kui lihtsalt kodus kohvi juues. Mõeldud-tehtud.... Rooma!
Pilte on sellest reisist päris palju, aga tegelikult ei anna ükski pilt edasi seda tunnet, mida kohapeal on võimalik kogeda. Ilmad oli R ka eelnevalt ära tellinud ja need olidki superluks-mõnusad.
Lisan vaid mõned nö turistipildid:
Ja õhtul, kui pea muljetest paks, oli väga mõnus lõõgastuda...
Nädal peale kojujõudmist lendas kaasa tööasjus Münchenisse suurele messile ja tegus oktoober
veereski lõpule.
veereski lõpule.
Mälestuseks jäävad pildid ja mälu ja meened.
*******
Ja süüa olen ikka natuke ka teinud. Kõike ma üles pildistada esiteks ei viitsi, teiseks pole kõik toidud "fotogeenilised" ja mul on niigi ilmselgelt liiga palju kordustoite...
Ja ikka on neid pilte ka nö natuke-palju.
Nonoooo.... natuke peab ikka maiasmokkasid ka hellitama, eks-ju!
*******
Vahepealsel ajal juhtus ka üks ebameeldiv asi - see mooduhaigus sai meid lõpuks ka kätte. R põdes üsna kiirelt ja kergelt. Mina, nagu kodusele inimesele kohane, võtsin siis suurema põdemise enda peale. Praeguseks küll enam nakkusohtlik ei ole, aga .. tüsistused on ja .....
..... ma kahtlustan, et praegu on selline seis, et aja kadumine on ka selle mu seisundiga kuidagi seotud - et siis päevad on kuidagi lühikesed, liigesed on valulikud, hingamisteed on ahenenud ja ajutegevus ka häiritud.
Vanasti põdesime külmetust, ülemiste hingamisteede katarri, grippi, bronhiiti, kopsupõletikku .... nüüd on kõik üks korona-CoVid-SARS... näh, ilusad nimed kõik, kasuta millist tahad!
********
Nii on, et ma võin ju "oma naba näppida" ja iseennast haletseda või lihtsalt lõdvalt lesida, ega maailma elu veel seetõttu seisma ei jää!
FB-s otsustas üks meistrimees kinkida jagamismängu kaudu kellelegi jõulueelset päkapikurõõmu ja lõpuks tõi selle rõõmu suisa koju kätte ka!
Ja siis, kui ma juba nakkusevabaks sain, käis üks käbe päkapikk külas.
Päkapikk on minul käinud,
mina olen Teda näinud!
Ühel päeval võtsin julguse kokku ja läksin poodi, sest lõpuks hakkavad ju kodused varud ka vähenemise ja kohati lausa otsasaamise-märke näitama.
Ja seal poes ..... seal poes .....
Ja et igas päevas ikka pisikegi rõõm sädeleks, täienes ka mu kogumisobjektide kastike....
.... ning aknalaual elavad mul kaks pisitillukest kaktusekest, kes ka lahkel meelel me päevi ilusamaks ja helgemaks muudavad:
************************************
***
