30.7.17

Midagi on viltu.

Laupäeval pöörasime autonina Pärnumaa suunale ja võtsime sihiks Kurgja.
Päikeseline ilm tõotas jällegi meeldivat elamust.
Jõudes ristmikule, kust tuli ära keerata talumuuseumi poole, oli veel üks viit:
 
 
Niisiis teadsime, et olemegi õigel teel!
 
Tegelikult olen Kurgjal ennegi käinud, kuid ega see ei vähendanud naudingumõnu!
 





 
Märkamatult oli aeg möödunud ja jõudiski kätte aeg vaadata, mis siis päriselt viltu on.
 
Midagi on viltu

Kammerteatri suvelavastus Kurgjal

Autor
Valdur Mikita / Ott Kilusk

Lavastaja-kunstnik
Kaili Viidas

Valguskunstnik
Margus Vaigur

Muusikaline kujundaja
Ott Kilusk

Osatäitjad
Indrek Taalmaa ja Lauri Kink
 
Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...

See on südamlik lugu lihtsatest inimestest suures ja muutuvas maailmas, kus miski jääb alati samaks.
 
 
Nojah ... enamasti kõik oligi viltu - redel ja ka tööriistad seina najal, puuriit, välikemmerg, laud, pesukausi alus ja pesukausski ....
 
 
 
 
 
Tõepoolest, väga südamlik ja veidi tuttavlikult valuski, ent kenasti hinge rahustavas toonis kirja pandud ja meisterlikult esitatud lugu!
 
Kui on võimalus pileteid hankida, siis soovitan küll südamest ja soojalt leida aega ja minna seda etendust vaatama!
(saladuskatte all võin öelda, et ka kohapealt on võimalik ... varem kohale jõudes .. mõni pilet osta)

**********
 
Talumuuseumi rehetoas on avatud kohvik (avatud 10.00 - 17.00) ja tunnistan kohe ausalt üles, et nii head kohupiimakooki ja karaskit, kui sealne pagar-kondiiter valmistab, ei ole ma päris ammu saanud!
Ja mõnusalt jahe õunamahlajook sinna kõrvale oli päikesesooja ilma arvestades kohe täpselt see, mida vajasin!
 
**********
Paar tarka ja vajalikku mõtet kaasamõtlemiseks:
 
 
**********
 
Ja veel üks omapärane seik - kui jõudsime tagasi parkimisplatsile, et taas kodupoole sõitma hakata, avastasime, et kellegi lahke käsi oli meie auto tuuleklaasile "kojamehe" alla jätnud lugemisvara:
 

Tore! Ehkki pisut kummaline, sest ... ühelgi teisel autol ma lehti ei näinud.
Aga vot see esilehe teema haakus ju täiesti hästi nii koha kui ka ajaga, Põllutöö kümne käsu ja riivamisi ka vastnähtud etendusega.
 
**********
 
Koju jõudes, veidi väsinutena kuid õnnelikena ja natuke näljastenagi, ei viitsinud küll enam süüa tegema hakata ja leppisime nö "eilsete jääkidega"
 
 
********
 
Kokkuvõtvalt võin öelda, et elamusterohke suvi on alles poole peal ja loodan, et ilmataat pakub mõnusat aega ja kosutavat ilma ka ülejäänud suveks.
Siinkohal tänan ka hr Indrek Taalmaad, kes lahkelt lubas kasutada fotot, millel Ta äratuntavalt peal on.
 
Kõik asjad elus ei peagi olema selgelt sirged ja otse, mõned peavadki olema aja omasoodu kulgemise tõttu veidi armsalt viltu! Ja mõned asjad peavad olema viltu just selle jaoks, et näha teiste asjade õige-, otse- või selge-olekut!
 
Ilusat suve ja usinat energia- ning meeldivate emotsioonide ja talletamist väärivate elamuste kogumist kõigile!
 
************************************

27.7.17

Me pole enam väikesed

Ei ole jah väikesed....
Päris suured oleme juba ...
Ja no minul ei ole kohe vähimatki selle vastu, kui mind mõtteis taas noorusradadele viiakse ning kauneid aegu meenutada lubatakse.
Olgu riigikord milline tahes, meie endi noorusaeg on ikka ilus. Õnneks on ka mälul üks nupuke, mis laseb tuhmuda ebameeldivatel seikadel ja hoiab kirkaina seda, mis kord siiralt südant rõõmustanud.
 
Sättisime end taas Vihula mõisa ja sealse laululava poole teele.
Olen loomult imetleja ja selgi korral ei suutnud kiusatusele vastu seista, et ilu oma fotokasilmaga jäädvustada.
 
 
 
Ah-jaa .... me pole väikesed!
See on ansambli MTJ praegu veel kestva kontserttuuri nimetus.
 

Eelmisel aastal oma 35. sünnipäeva tähistanud legendaarne kontserdi- ja kolhoosibänd MTJ võtab kampa igihaljad ja igavesti nooruslikud Boris Lehtlaane ning Heidy Tamme ja teeb vanade aegade mälestuseks tuuri „Me pole enam väikesed“.
Kõlavad ainult hitid nagu "Ma tahaksin kodus olla", "Külateel", "Maria", "Lahkumissuudlus", "Õnne tipul", "Aeg annab kõik", "Mississippi", "Pühapäev", "Kodulaul", "Mis värvi on armastus", "Me pole enam väikesed" jpt.

Heidy Tamme – eesti popmuusika Grand Old Lady, hinnatud laulja ja muusikapedagoog, kes tähistab 55. lavajuubelit.

Boris Lehtlaan – suure südame ja lahke naeratusega igihaljas popmuusika Grand Old Man, kes on kaverdanud suuremat enamust pop ja rock klassikast. Viimast korda vabaõhulavadel.

Jüri Vlassov – tiitli „Pärnu linna kõige toredam inimene“ omanik, Kuldsest Triost tuntuks saanud laulev näitleja ja viimane kauboi teatrist Endla.

Ansambel MTJ - on 1981. aastal Tartu EPT tiiva all pilliproove alustanud isetegevuslastest välja kasvanud ainult eestikeelset muusikat mängiv kontsertbänd. MTJi esialgne koosseis on aastatega tublisti muutunud, kuid pillimeeste tuumik tegutseb endiselt. 2016. aastal ilmus sarjas Eesti Kullafond bändi kolmik CD.

Ansambel MTJ koosseisus - Lembit Tähepõld, Villu Laiapea, Andres Joamets, Alar Salurand, Vello Tellissaar, Mati Kasemets ja Raivo Kull.

Sedasi oli kontsert reklaamitud ja inimesed asjast huvituma pandud.
***
Sõitsime meiegi kontserti nautima. Taas Vihulasse.
Ilmataatki oli meie poolel ning oli ilus päikeseline ja soe õhtupoolik.
Kontsert algas kenasti ja juba esimesed ansambli lood veensid, et … jah, just seda meeleolu olingi otsima tulnud! Aitäh, ansambel MTJ, te olete tõepoolest väga head! (Heh, nagu nad seda juba isegi ei teaks! Poleks hea, poleks ju siiamaani koos püsinudki!)
Jõudsin juba end nö „mugavalt“ tundma hakata ja siis vahetus esineja.
Jüri Vlassov esitas mõned lood (esimese etteaste oleks minu hinnangul võinud jagada kaheks ning hilisema etteaste teema ära jätta – aga see on lihtsalt minu arvamus) oma huumori varasalvest.
Seejärel anti esinemise teatepulk edasi Heidy Tammele. Tõesti, imeliselt hästi hoitud ja hoolitsetud hääl! Etteastes endas olin aga üsnagi pettunud, sest laule oli vähe ning asjatult palju sõnavahtu! Kuna (minu!) ootus oli siiski kuulda kauneid laule Horoskoobi- ning endagi noorusajast, siis häiris väga, et üks kõrgelt hinnatud laulja püüab esineda õhtujuhina või käitub suisa nö pulmavanemana. Ausalt, see loba ja kuulajate ärgitamine kaasa laulda ja oma pepukesi keerutada oli tüütu ning mitteasjakohane!
Tekkis juba kurblik mõtteke, et „nüüd tahetakse lihtsalt nö aeg täis rääkida“, sest midagi on …juhtunud!
Õnneks siiski mitte, sest nägin, kui Boris Lehtlaan saabus ning hing rahunes. Kui lõpuks mu lemmik lavale astus ja teatas, et „.. meil lobisemise eest …“, asetus kõik jälle oma kohale ja rahvas laulis kaasa ilma palumata ning puhtast rõõmust ja lustist.
Jah, laulud olid pisut teised ning neid oli kogu kontserdi lõikes vähem, kui välja reklaamitud, kuid minu jaoks päästis kenasti alanud, kuid vahepeal pisut käest libisenud, kontserdi lahke naeratusega imemõnusa hääletämbriga, minu poolt pikki aastaid (kindlalt üle 40) imetletud Boris Lehtlaan.
 
VÄIKE MAAILM
My Little World
(Gerhard Heinz)


Lilled, tähed, liiv ja kirsipuud –
need on asjad vaid, ei miskit muud.
Aga hoopis teise näo saab maa,
kui kord tean, et armastad mind sa.
Mingem siis üheskoos
iga päev ja igal pool!

REFR.: Ja kõik teed on valgust täis,
särab nii mu väike maailm.
Elu soe ja lihtne näib,
parim paik – mu väike maailm.
Aastad reas üksainus mai,
särab nii mu väike maailm.
Ning ma tean ja kordan vaid:
parim paik – mu väike maailm!

Tahan teha selle nimel kõik,
et sa ikka rahul olla võiks.
Maine rikkus aga pole see –
raha tundeid suuremaks ei tee.
Mingem siis üheskoos
iga päev ja igal pool!

REFR.:

HK 1976


Esitaja: Waterloo & Robinson, Boris Lehtlaan & Tarmo Pihlap
Euro: Austria 1976.a. (5. koht)
Trükis: LK 43/1976
 
*******************
 
Siinkohal veel üks kutse kõigile, kes peavad lugu heast Eesti estraadi- ja hingeülendavatest lauludest: tulge koos- ja kaasa laulma!
 
 
 
********************************************************

25.7.17

Ohtu mõisas Omade vahel.

Nagu pealkirjastki lugeda võib, käisime Ohtu mõisas. Tegelikult päriselt mõisahoones sees küll ei käinud, aga imetlesime hoonet väljastpoolt ja jalutasime õuel ning teiste hoonete vahel.
 
 
Küll aga käisime sees tallihoones. See on kenasti sätitud suviste etenduste andmiseks ja avaraks kohvikuks.
 
 
Nojah, täna olid kaks meeldivat asja ühendatud - pisike mõttematk minevikku (mõisa imetlemine) ja mõnus etendus Ohtu mõisa tallisaalis.
 
 
Suurepärased näitlejad ja suurepärased inimesed, kes lavataguste jõududena abiks, et etendus kulgeks plaanipäraselt ja apsudeta. Jah, teatrikülastaja näeb ja hindab tavaliselt vaid nn näitlejameisterlikkust, aga kõik need, kes aitavad kaasa etenduse sündimisele, on igati tänu väärt!
Aitäh teile kõigile! 
 
Igati meeldiv suvepäev jõudis õhtusse ning....
.... tal oli siiski veel üks vahva üllatus varuks: nimelt koduteel poest läbi astudes ootasid mind seal ühed mu lemmikud - ploomid!
 
 
Homme taas uued tegemised.....
 
************************************

24.7.17

Ühtekuuluvustunne ja kohtumine mõisahärraga.

Iga inimene vajab elus peale muude vajaduste ka sotsiaalset kuuluvustunnet - kuuluvust perekonda, kogukonda jms. Lisaks sellele on hingelise heaolu saavutamiseks tore grupeeruda ka sarnaste huvide järgi, olgu nendeks siis käsitöö, sport, kunst vms.
Üks huvidest võib muidugi olla ka nt muusika või ka üks konkreetne muusik või laulja. Siis nimetatakse neid huvilisi fännideks ja gruppi huvilisi fännklubiks ehk peenemalt väljendudes fanclub´iks.
No vot jah, ühe niisuguse huvigrupi liige olen minagi.
Tegelikult meeldivad mulle nii käsitöö kui ka kunst ja päris paljud lauljad on mulle mu elu jooksul nö "südamesse toakese broneerinud" ja seni ei ole veel keegi kurtnud, et tal seal kitsas oleks! Ka mu lähedased ja sõbrad mahuvad kenasti ära!
Aga .... pidin ju rääkima fännamisest ....
Jah, sel korral siis räägin Jaak Joala ande austajatest.
Kohtumine toimus .... hoones, kus asus palju aastaid tagasi minu töökoht - tol ajal TPI, nüüd TTÜ.
 
 
 
Vot nii andunult kuulatakse, kui jutt on huvitav ...
 
(Peaaegu kõigilt pildilolijatelt on luba küsitud ja ... kellega ei ole kontakti õnnestunud saada ... nende puhul loodan mõistvale meelele!)
Aitäh teile, kes te nõustusite sellega, et lisan fotod oma pisikesse hobiblogisse!
 
Kes huvi tunneb, saab üht-teist lisaks lugeda, vaadata ja kuulata avades need lingid:
 
***********
Üks kohake veel, kuhu sel päeval ühe väga kindla põhjuse tõttu nö sisse põikasime:
 

 
************
 
Ülalkirjeldatud tegevus toimus laupäeval.
Pühapäeval oli aga teadupärast Avatud talude päev.
Selle raames ka avatud mõisate ja hobi- ning iluaedade päev.
 
Meie valisime Kulina mõisa.
 
Mitmeid kordi oleme oma sõpradele külla sõites sellest mööda sõitnud ja Barto puhkemajaski käinud, aga eestlaslik tagasihoidlikkus takistas ilma kutseta mõisaõuele astuda.
 
Nüüd siis oli kutse olemas.
Ja ehkki mõisates oleme ennegi käinud, siis mõisahärra enese käest hoone ajalugu ja tulevikuplaane pole varem kunagi õnnestunud kuulda.
 
 
 
 
 
Aitäh, perekond Poolamets!
 
********************************************

21.7.17

No on ikka perekond ... Vihulas.

Tahtsime ka suveajal toredat teatrielamust ja valisime kerge ning lõbusa süžeega Francis Joffo kirjutatud ning Vana Baskini Teatri poolt lavale seatud suvelavastuse " On alles perekond".
 
Kui meie Vihula mõisa kohale jõudsime .... oli etenduse alguseni veel kena tunnike aega ja meil seega piisavalt aega nö mõisa vahel lonkida ja kauneid vaateid nautida.
 
 


 
Ja ega ma siis ometi ilma meeneta mõisapoest ka välja ei astunud:
 


Ja sättisimegi end lavastust nautima.... ning just nimelt nautimisega tegelesimegi!
Suurepärane viis koguda endasse positiivseid emotsioone, mis saadud muhedast huumorist ja andekate inimeste esinemisest.
 

 
Just täpselt see, mida suveõhtul kena vaadata ja millele ilma raske pingutuseta kaasa elada!
Jah, just nagu kavalehel kirjas - farss kahes vaatuses ..... lõbus situatsioonikomöödia.
Aitäh neile inimestele, kes meie naerulihaste eest ikka hoolt kannavad!
 
******************************

 
 

20.7.17

Kas keegi ütles "hapukurgihooaeg"?

Mina ei öelnud ja ei hapenda ka!
Mina hoopis marineerisin. Nii terveid kurke kui ka nn laisa perenaise kurke - st kurgikuubikuid. Ikka selleks, et kui tuleb kange salati isu, ei peaks kulutama aega kurkide tükeldamisele. Samuti on mõnus haarata hoidiste kapist ka konserveeritud porgandikuubikuid. Konservherned ostan küll poest, sest nii on kindlam. Värsked herned ootavad oma aega hoopis sügavkülmikus (no need, mis kohe nosimisest üle jäävad). Jäävad siis veel nipet-näpet hakkimised ja segamised ning võibki laisalt nautima hakata ...

 
 
Siis, kui kurke käisime toomas, sattusime "juhuslikult" ka Alatskivi vanavara laadale. Seal oli vaatamist-uudistamist-nostalgitsemist ikka nö kogu raha eest!
Lisaks vanavarale ja vanade autode (kõik ikka ilusasti üles vuntsitud) näitusele oli pisut ka uuemat kaupa, aga seegi oli ikka käsitöö ja kõik oli mõnusalt tasakaalus.
Juba eemalt hakkasid silma toredad majakesed ...
 
 
Ehkki põhirõhk oli nostalgitsemisel, olid mu sõrmed ikka natuke "liimised" ka:
 
 
*********
No ja ega ma ju ilma söögita ka hakkama ei saa.
 
Pelmeenisupp - kiirelt-kergelt valmis ja maitseb hea!
 
 
Meenus üks soovitus ....
Kui pere nõuab frikadellisuppi, aga teil on kodus vaid pelmeene, siis koorige lihatäidis taignataskutest välja ning saategi keeta nõutud supi.
Taignataskukesi ärge visake ära, vaid säilitage sügavkülmas, sest iial ei või teada, millal tuleb tellimus klimbisupile!
 
************
 
 
*****
 

**********
 
Nojah!
Kaks kolmandikku kuust juba läbi. Aeg näidata oma juulikuu näputöid ka.
Projektis on selle kuu värv sinine.
 

Lihtsalt ühed sokid.
 
Õige pisut pitsi rätikukese servadesse.
 
 
**********************

3.7.17

Suvi! Suvi? Suvi.

Jajah, suvi . Sel aastal on olnud juba ilusaid hommikuid ja päikesenaeruseid päevigi ...
Aga kui ikka juba kolm-neli päeva on olnud sajune, pilvealune, morniilmeline, siis tundub inimestele, et juba terve igavik on olnud trööstitu ilm. Neil päevil ei kipu just jalutama ning oma asjaajamisedki püüame toimetada võrdlemisi ruttu ja asjalikult.
Kui aga kiireks ja asjalikuks toimetamiseks puudub võimalus, sest keegi on lihtsalt teiste inimeste suhtes ükskõikne või pisut ehk isegi pahatahtlik ... siis teeb hinge nukraks küll ja ilmgi tundub sombusem ja kõledam.
 

Aga täna oli taas üks kiire asjaajamine linnas ja hommikupoole ööd oli uni veidi rahutu. Kiikasin aknast välja ja .... no ei saanud jätta pildistamata:
 
 
Ja ehkki päev ongi veidi vihmamärg ja tusane, rõõmustab silma ja südant ikkagi õuemurus õitsevad kaunid lillekesed:
 
 
*********
 
No nende kodust väljas käimiste ja sõpruse kohta võib küll alloleva väitega nõustuda:
 
 
************
 
Ehkki ma isiklikult ei armastagi väga palavat, siiski võiks ju nõnda palju soojust ikka olla, et merevee näiteks ujumiskõlblikuks soojendaks ja ilma jakita lubaks õues liikuda!
Seega ....  juulikuu on alles alanud ja ma nõustun ikka ka järgmise mõttega:
 
 
*******************************************************