29.9.18

Mõnus õhtu.

Argipäevad mööduvad nüüd juba märksa rahulikumalt - haigus taandub nüüd küll visamalt, aga ometi on tulemused silmaga näha ning nahaga tunda. Elurõõmgi julgeb juba "kivi alt välja piiluda".
Samuti hakkavad silmad leidma värve ja ilu ka tavalistest asjadest ja hetkedest.
Nõnda siis klõpsasingi mõned hetkelise emotsiooni pildid:
 

 
 
Aga laupäeval ….
Seadsime end sõprade seltsis mõnusalt sisse ja nautisime seltskonda.
See oli tõeliselt hea ja hingepaitav tegevus!
Enda "köögišedöövreid" sel korral ei näita, aga külaliste toodud kingitusi näitan küll.
Juba kott pani mu silmad särama - sinised lilled ju!
 
 
ja lilled .. ja kink ise ….
 
 
Triinud muidugi teevad südame hellaks
 
 
ja kui väike sõbranna veel täiesti omal algatusel ning otse sündmuskohal veel ühe triinu lisas, oli õhtu lembusest tulvil küll!
 
 
Noh, ja seda raamatut peaksin ehk vihjena võtma ning käsitöö- ja eriti vist kudusoolika ikka üles otsima:
 

 
Eks näis …
 
*******************************************

26.9.18

September kestab veel.

Sünnihetk on vaid hetk ajas, just nagu ka kalender on nö ajalise mõõtmega korduvuste tabel.
Sellegipoolest on meeldiv asetuda mingitesse kindlatesse raamidesse ja nõnda oma elu korralduslikus mõttes ohjes hoida. Ja õnnitlustest on aeg olnud üsna tihedalt sisustatud.
 

 
 
Selleks korraks on minu kalendrijärgne eluhetk möödas, aga kuidagi on sedasi juhtunud, et meid, nn jõululapsi, on suguvõsasse juhtunud sündima üsna mitu. Nüüd kohe-kohe tuleb sünnipäev ka mu õetütrel ja ….
 
 
Nüüd, kus tervis ka tasapisi ja päev-päevalt kukesammukese haaval paremaks läheb, on ka huvi elu vastu taastumas. Sügisest ilu on me ümber ju küllaga, ehkki suveriietel tuleb vist järgmise hooaja ootele kolida.
 
 
Aga isud on ise segaduses ja mina ka!
 
 
*********
 
Siia lõppu veel üks avastus ja mõttearendus - kaugel need jõuludki enam!
 
 
*************************************************

25.9.18

Uus päev, uus aasta.

Nii siis nüüd juhtuski …
Ei-ei, ega ma siis nüüd kohe muldvanaks ei muutunud, aga peab õppima enda vanust õigesti ütlema. Sünniaeg seisab küll meeles, aga enda vanuse nimetamine on sageli .. ja eriti numbrivahetuse lähiajas .. probleemne.
Nojah, olgu sellega kuidas on, aga igatahes tahan ma jagada kahte tähelepanekut.
Esmalt siis seda, et ….
 
 
ja teiseks seda, et ….
 
 
******
Noh, ja lubasin ju toidu- või käsitööpilti ka. Täna käsitööd näidata ei saa, aga varsti-varsti saan.
Sel korral siis vaid üks minu jaoks meeldiv ja hea toit:
 
 
***************************************************


22.9.18

Tere tulemast sügis ja ... !

 
Veel on ilu ja rohelus.
 
 
 
 
Esiti tahan siiski teada anda, et … just siis, kui mõtted mu peas veidi suitsiidsemaid vorme võtma hakkasid, kuna enesetunne järjest halvenes ja elujõud hakkas nö varjuma suure väsimuse taha, avanes viimaks võimalus (lisaraha eest) dermatoloogi vastuvõtule pääseda.
Sain asjatundja arvamuse ning raviskeemi. Nüüd ometi on hakanud asi paremuse poole liikuma - sügelus väheneb tasapisi ja ehkki enesetunne on endiselt aeg-ajaliste iiveldushoogudega ning jätkuvalt olen ka väsinud, tundub siiski, et sel korral on võidujumalanna meie (nahaarsti ja minu) poolel!
 
********
 
Aga …
Kohe on algamas sügis. Sel korral tundub, et ongi täiesti õige ajastus! Vast oli veel suisa suvine soojus ja jakk tundus päris liigsena, kuid nüüd peab ikka sügisriietega tutvust uuendama ning saangi soovida kõigile oma headele sõpradele ja kaasteelistele:
 
 
Ivo Linna & Rock Hotel – Sügisballaad
*********
Veidi aega tagasi käisid poeg ja minia natuke maailma uudistamas ja muljeid kogumas. On ikka tore, kui omatakse kultuurihuvi. Kindel tõde on see, et kui inimeselt riisutakse kõik materiaalne, siis kuni on alles mälu, ei saa keegi röövida mälestusi!
 
*******
Igal sügisel on mul ikka ka elevus hinges ja südames:
 
Ja, ega ei saa salata, et ikka ise saan ka aina vanemaks. Sel korral jõudis minuni esimesena armsa Maire kaardike, mis oli kui kerge värske õhu puhang ja õhutus tervenemise teele:
 
 
*******
 
Ja üks teema veel. Mingil ajahetkel tekkis sõbraga mõttevahetus teemal, mil määral me pärime oma vanematelt omadusi nii välise väljanägemise, geneetiliste omaduste kui ka sisemuse e iseloomu osas.
Geneetilisuse osas jõudsime üsna sarnasele arusaamisele, et selles osas on just nii nagu on ehk et toimib üsna kindlalt ja vaid iseenese käitumisega saab mingil määral veidi elusaatust muuta.
Iseloomu kohta on tõese teabe saamine kõige tõenäolisem oma lähisugulastelt - onud, tädid ..
Välimust saavad aga hinnata need, kes on tundnud või teadnud Su vanemaid, õdesid, vendi, vanavanemaid, lähisugulasi jne.
Vahel saab ka piltidelt pisut aimu:
 
 
Ja sarnasused õega:
 
 
**********
 
Ja ei sõnagi/piltigi toidust ega käsitööst!
Ehk järgmisel korral!
 
********************************************************

10.9.18

Vaevaline ja kurb september.

Septembrikuu on alati olnud mu lemmik-aastaaja lemmik-kuu. Sel aastal aga ei suuda ma kusagilt rõõmu leida.
Ma ei tea täpselt ja ka tohter ei tea tegelikult, mis viirus või ihusisene viga on mulle nii ohtralt piinu valmistanud, et vahel olen juba ka morbiidseid mõtteid jõudnud mõelda. Koletult raske on positiivsust leida, kui kogu ihu sügeleb ja ei ole teada ühtki abivahendit, mis olukorda kergendaks.
Algas kõik nii, et tekkisid mõned täpid ja kublad …
 
 
Need otsustasid kiirkorras paljuneda …
 
 
 
… ja levitada endid ikka suuremale naha-alale ning suunata kogu mõttetegevuse sellele, kuidas mitte sügada sügelevat nahka.
 
 
 
 
 
Ei, ma ei ole see inimene, kes ei otsi abi. Paraku pole ma seda saanud. Perearsti väitel ei ole tegemist nakkushaigusega (ka mitte tuulerõugetega, mida ise kahtlustasin end teistkordselt põdevat), vaid ravimallergiaga. Kes kunagi on tuulerõugeid põdenud, see teab millist piina sügelemine tekitab ja millised infektsiooni ohud sügamisega kaasneda võivad.
Nojah, mulle on ennegi osaks saanud ravimi kõrvaltoimed, mida oli vaja taas järgmiste ravimitega ravida. Kui uurisin võimalust pääseda nahaarsti vastuvõtule, põrkasin justkui vastu seina.
Jälle!
Nahaarstid saaksid patsienti vastu võtta ….. no ehk novembris -detsembris... või järgmisel aastal... Igatahes mitte kohe ega nädala jooksul, sest Haigekassa poolt ettenähtud visiitide arv on täis ja alles on vaid mõned üksikud tasulised visiidid. Juba ammu ei lähe haigusest puretud inimese ihupiinad kellelegi korda.
 
 
Seega siis - soovitus arstilt: sööge allergiaravimit ja püüdke mitte sügada!

Aeg-ajalt õnnestub siiski sügelemisvastase vedelikuga natukenegi nahka rahustada ja muid toimetusi teha. No nt abikaasale vaatlemisega abiks olla, kui oli vaja dušinurgas segistit vahetada ..
 
 
.. või nö seismajäänud puuviljadest natuke püreed keeta:
 
üldse ei olnud plaanis hoidistada, aga ära visata ka ei raatsinud ju ..
 
Vahel tuleb aga kange maiustamise isu peale ja sel korral leidsin kapiriiulilt kohukesed. Abikaasa tõi endale traditsioonilisi ja maitseks kaks Saare kohukest ka. Mulle maitses küll hästi.
 
 
Vot … ja ega ma ikka toiduta (ja toidupildita) ka peaaegu ühtki postitust tehtud ei saa, eks! Sel korral pääses pildile üsna tavaline, aga meie perele maitsev toit:
 
 
Kui sügamisest aega saan, siis püüan mõtteid mujale suunata uue raamatu lugusid lugedes:
 
 
Ilusat sügiskuud ja loodan, et leiate sealt rohkem positiivsust, kui mina praegu suuteline olen leidma!
 


**************************************************************

2.9.18

Kokkutulek.

Nõnda siis ongi, et tänavu möödus 40 aastat meie, toredate "tindinäppude", ühiste õpinguaastate lõpetamisest.
 
 
Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi Raamatupidamise eriala 1975. aastal koos alustanutest jõudsid seekordsele kokkusaamisele 10 rõõmsameelset grupi liiget. Kahju, et nii vähe - alla poole - aga jääb lootus kohtuda nendega, kel sel korral ei olnud võimalik ühineda, mõnel teisel korral!
 
 
Paljude aastate järel taas kohtuda on väga tore!
Ja tõesti-tõesti … ei ühtki nö piinlikku vaikuse hetke!
 
 
Ja mind tabas ikka kohe mitu üllatust sel kenal päeval!
Kõigepealt kohtusin Enega, et koos sihtkohta sõita ja siis sokutati mulle autosse kopsakas kilekott.
Uurida selle sisu sain aega alles taas koju jõudnuna ja ..mmmmuahhhh, ma tõesti armastan meie kodumaiseid õrna koorega õunu ning värske kurgisalat maitseb ka!
 
 
Ning ……
 
 
Palju kallistusi ja rõõmsat jutlemist sisaldanud õhtupooliku rikkaliku toidulaua "kirsiks tordilõigul" olid:
 
 
Järgmiste kohtumisteni, armsad grupiõed!
 
***********************************************************