29.12.18

Vaid paar päevakest veel

Nii ongi - paar päevakest veel ja tulebki hakata uut numbrikombinatsiooni käele ja mõttele omaseks harjutama.
 
Seniks aga veel saabuvad mõned kaardid ja veel on ka mõned päkapikud pakkide toimetamistega ametis.
 
 
 
 
See vahva päkapikk kaitseks küll justkui kiivalt kraami, mis tal selja taga, aga
tegelikult oli päris lahke ja jagas kõike rõõmsasti meiega. 
 
Suur ja imekerge sall majade ja liblikatega, ohtralt teed ning Läti Laima maiustusi ja väga kena Riia KolmeVennaga jõulukaart.
Armsalt tädi Ēvilt.
 
************
Kas teen veel mõne postituse sel aastal või mitte, seda veel ei tea, aga igatahes lisan siia omapoolsed soovid neile, kes aeg-ajalt mu blogi külastavad:
 
 
 
Ja … harjutust alga!
2...0...1...9
 
 
*******************************************************

26.12.18

Pühad veel kestavad.

Jajah, pühad veel kestavad ja tegelikult, kui jõulud mööduvad, siis on kuni 6. jaanuarini veel nääriaeg.  Vahepeal saavad vaid jõulupäkapikkudest nääripäkapikud ja
… rõõmu jätkub kauemaks!
 
Jõulutoitusid on nii palju igal pool demonstreeritud, et pole ilmselt mingit mõtet neid siia väljanäitusele sättida - eks ole me kõik näinud verivorsti ja piparkooke, ahjupraadi ja pohlamoosi jne.
Lisan siia vaid kaks pildikest.
Süldist ..
 
 
.. ning täiesti mitte-jõululisest, ent ometi maitsvast toidust:
 
 
Ja jällegi rõõmupildid ka.
 
 
**
I Jõulupüha päkapikkudelt saadud pakk:
 
 
Kõik mis auto kastis on tõsisele töömehele ka vajalik!
 
 
Kati, Martin, Rosanna.
 

*************************************************

22.12.18

Väikesed rõõmud, suuremad rõõmud ..

On meeldiv, et siiski leidub veel neid, kes soovivad ja saadavad nö päriskaarte. Muidugi on ka virtuaalsed tervitused toredad ja mõni kord suisa õigustatud. Põhjused võivad olla nii finantsilised kui ka nt see, et ei teatagi inimese, virtuaalsõbra, mitteinstitutsionaalse koostööpartneri aadressi vms. Siis tuleb küll virtuaalvõimalusele tänulik olla!
Neid elektronposti tervitusi, telefoni sõnumeid, FB tervitusi ja häid soove on küll rohkemgi, aga siin näitan jällegi ära mõned tigupostiga saabunud kaardid:
 





 
Ja kingitusi ikka ka:
 
 
 
Ahhaa, ja veel üks tore vahejuhtum ka.
Mingil ajahetkel lugesin, et saavad toimuma jõulueelsed kontserdid …
 
 
Olin juba kohe-kohe piletit ostmas, kui sain äkitsi teate, et fortuuna on mind välja valinud ning võtnud nõuks mind lausa kahe kontserdipiletiga rõõmustada. Tõesti-tõesti, imeline jõulukingitus, mis paneb hinge helisema!
Ja nii me siis valisime endile lähima ja meeldivaima kontserdipaiga välja ning olime 20.12. kõpsti Haljalas kohal.
Jajah, ja plaadi ostsin ka!
 
 
Ja härmas puid-põõsaid imetlesime ka - no tõesti … ilus nagu talvevõlumaal!
 
 
Pisut köögitoimetusi ka.
 
 
 

 
***********************************

20.12.18

Rahulik ja rõõmus pühadeootus.

Ei teagi täpselt, kas on põhjuseks lihtne laiskus, kerge haiguskurnatus või miski muu, aga aeg kulgeb justkui omasoodu ja tasahilju jõulupühade suunas. Ei mingit rabelemist ega tunnet, mis käsiks kuhugi kiirustada või mingeid toiminguid ajaplaani mahutada. Kalmuaial on hing "rahulikuks räägitud", kallitel külas käidud, meeldivate inimestega kohtutud ja mõnda kallistatud ka, kingikesed pakitud, kaardid enamasti saadetud ja  rõõmustavaid uudiseid saadud … Kõik tundub nii rahulik, et võiks juba suisa kahtlustama hakata, et …. varsti hakkab midagi uut ja huvitavat juhtuma!
 
Riburada näitan ära meie perele saabunud kaardid:
 








 
 
Koos armsa kingitusega saabunud kaart, mille ümbrikul veel kaunis postmark ühe mu lemmik-kunstniku pildiga:
 
 
Ja siis veel üks imeline tikitud kaart.
 
 
Kogu hingest ja südamest imetlen ma inimesi, kes oskavad luua midagi niisugust, mis paneb ilunautlejad õhkama ja mõtteis või siis ka suisa kuuldavalt ümisema!
 
Tegelikult on ju iga inimene, kes enda valitud tegevusalal edukalt tegutseb, väärt kiidusõnu ning tunnustust. Nii ka kullassepp, kes elustas mu 41 aasta taguse mälestuse.
 
Siin siis jätkangi lugu sellest imelisest inimesest, kellele kudusin rohelised sokid.
Sügise hakul kirjeldasin meie TKT grupi kokkutulekut. Juba eelnevalt olin küsinud, kas kellelgi on alles meie lõpusõrmus (minul, kui kavandi tegijal endal sõrmust ei olnudki … finantsilised olud ei võimaldanud tellida … ja kavand ise on ka teadmata suunas mu juurest lahkunud). Paraku väitsid kõik, kes vastama vaevusid, et neil see hinnaline mälestus kaduma läinud on. Teadsin vaid üht meie seast, kellel see kindlalt alles oli. Jah, kahjuks "oli", sest kallis sõbranna, kellega koos koolipinki nühitud, koos TPIs töötatud, üliõpilasmalevas tööd ja leiba jagatud ning perekonniti rõõme ja sõprust jagatud, on kahjuks meie seast lahkunud. Kogusin kokku kogu oma julguse ja pöördusin Eve abikaasa poole palvega see sõrmus üles otsida ja mulle laenuks anda (et saaksin taas kavandi teha ja sõrmuse "taaselustada"). Aarne tuligi mu palvele vastu ja ma olen selle üle ääretult õnnelik. Polnuks üldse tarvis olnud pabistada või ärevust tunda. Aastakümneid kestnud sõprus ei kaota soojust ka siis, kui läbikäimisesse tulevad pikemad vahed!
 
Niisugune ilus sõrmus - Tallinna Kergetööstuse Tehnikum, raamatupidamise eriala 19. lend.
 
Niisiis jõudsin oma salasooviga kullassepa juurde ja … siin see täitunud unistus on:
 
 
Selle blogipostituse lõpuks veel:
 
 
 
****************************************************

17.12.18

Detsembrikuu keskpaik.

Mulle ei meeldi kiirustada. Palju meeldivam on teha toimetusi sellise tempoga, mis võimaldab protsesse nautida ja nõnda, et jääb nn hingamisruumi.
Ka kalmuaiale tuleb minna siis, kui süda ütleb, et nüüd on aeg (mitte ei pea ootama, millal tuleb mõni surnuaia- või muu püha)! Seega - käidud, mõtteis kallitega kõneldud ja küünalde leegid talvepäeva valgust tooma jäetud.
Kord juba pealinnale nõnda lähedal olles võtsime ka muud vajalikud toimetused ette. Käisin ära tolle väga toreda ja erilise inimese juures, kellele rohelised sokid kudusin. Loodetavasti tulen selle teema juurde veel kord tagasi.
 
Keegi küsis, et kui palju kusagil Eestis lund on.
 
 
Eile Tallinnas näis küll lund veidi vähem olevat, aga maa oli siiski kahutanud ja nt Nõmme turult sain niisugused ülesvõtted:
 
 
Oli veelgi meeldivaid käimisi ja kohtumisi ja kingitusi:
 
 
 
 
 
Postipäkapikud ei saa ka puhata:
 
 
Ja ka toataimed teavad, kuidas oma ilu jaotada (alles valge kaktus lõpetas õieilu näitamise …)
 
 
******************************