Veel viimased selle aasta pildilised meenutused:
Aasta viimasesse päeva kuulub pea alati sümboolne või lihtsalt tajuline kokkuvõte möödunud aastast ja mõnel inimesel ka lubaduste andmine uue aasta tegevuste osas.
Minul ei ole kombeks midagi lubada, ei saa ma ilmselt paremaks, targemaks, usinamaks ega virgemaks ning seetõttu oleks ka lubadused liigne "õhuvõngutamine". Tänases maailmas ei saa isegi mingeid kokkusaamisi planeerida, sest elul on hoolimata meie soovidest-tahtmistest omad teed ja rajad, mida ta sunnib meid läbima.
Möödunud aasta on olnud mõneti rõõmus ja mõneti kurb. On olnud rõõme sellest, et tillukesed inimesed on otsustanud tulla meie eludesse soojust ja sära tuua, kuid on ka liialt vara meie hulgast lahkunuid ja nüüd aasta lõpukuul veel ka armsat õde tabanud raske haigus. See ängistus, et ei saa kuidagi aidata ega leevendust pakkuda, jääb arvatavasti alati nende hinge, kes on jäetud saatuse/looduse/kõiksuse poolt nö kõrvaltvaatajaks. Kas õeke sellest seisundist toibub ja mingilgi määral taastub, on arstide, Tema enda ja saatuse kätes ning selles osas ootan kindlasti paremat aastat, kui oli tänavune!
Ja niisugused ongi mu soovid sel aastavahetusel:
