29.4.18

Rõõm toob sära silmisse..

.... ja soojuse südamesse - see on üldtuntud tõde, eks!
 
Täna sain sõbrannalt pakikese ja see oli nõnda kaunilt pakitud, et tõesti ei saanud pildistamata jätta. Rõõmu peab ju ometi jagama, et see suuremaks kasvaks ja ilm seeläbi soojemaks saaks!
 
 
Tõsi, tasapisi hakkab ikka soojemaks ka minema, aga sel aastal tundub kevad tulevat küll väga visalt.
 
 
 
Rõdul on tuuleta päeval, kui päike oma naerusemat palet näitab, juba päris kena kohvi nautida!
 
 
*****************************************************************

27.4.18

Käsitöötahe ikka ula peal ...

Ma ei oska teda kusagilt otsida ka ... no seda käsitöötahet noh!
Lahkus kodust ette teatamata ja teadmata suunas.
Mis siis muud, kui tegelen sellega, ilma milleta lihtsalt ei saa ... sest söömine ongi ainuke töö, mis toidab ..... ennast ja peret ka!
 
Suppi...
 
 
Praadi...
 
 
Magustoitu ...
 
 
Ja naudinguhetki ka ...
 
 
*************
 
Aga netist jäi silma üks kentsakas reklaam. Tegelikult teeb suisa kurvaks .....
 
 
***************************************************** 

22.4.18

Heitlikud ilmad ja väikesed rõõmud

Vahel õnnestub rännata natuke kaugemal oma elukohast. Nii juhtuski, et ... sattusin ühel kenal päikeselisel päeval Pärnusse. Kuna olin vaid kaasreisija ja aegagi nappis, sain vaid põgusalt piiluda, mis suvepealinnas teoksil. Meri on veel külm ja ujuma ei kippunud, aga ... teater on täitsa endisel kohal ning raamatukogu ka. Raamatukogu ette ja kõrvale on sätitud toredad istumiskohad, keegi on lennutanud "paber"lennukit ja platsikesele on püstitatud ka vahva monument. Redelit ei olnud käepärast ja seetõttu ei hakanud ka sinna otsa ronima ... nojah, ja kuna oli veel lisatud, et see ronimine justkui ka omaenese riisikol, siis jäi üle vaid pildile püüda. Tore ju ikkagi ja kutsus muige suunurka ikkagi!
 
 
Ilm püsis ikka ilus ja koduteel imetlesin seda, mida pilk haaras ja mida nö sõidupealt õnnestus ka fotokasse püüda:
 
 
 
 
Ja järgminegi päev oli päris kena päikeseline. Käisin sõbrannal külas.
 
 
Tema tutvustas mulle ka üht huvitavat toodet:
 
 
***
Just mõni aeg tagasi olin avastanud veel mõnda muudki huvitavat:
 
 
 
***
 
Ja kõige selle huvitava juures ... üks täiesti lihtne ja tavaline toit - kodujuust.
 
 
***
Eile käisime pojal-minial külas ja natuke ka aia kujundamisel abiks, aga ühtki pilti ei teinud. Hea, et ilmataat meid hoidis ja lubas kõik ettevõetu ära teha ning ei piserdanud vett. Tuuline oli küll, aga õnneks ei seganud seegi.
 
*************************************************************

16.4.18

Õhtused ilupildid

Üks pisi-pisike rännak õhtusel ajal Lääne-Viru ja Järvamaa piiripealsetel aladel.
 
 
 
 
 
*******************
Ja natuke sööme ikka ka ...
 
****************************************************************

12.4.18

Hommikune jalutuskäik.

Vahel juhtub ikka, et on tarvis külastada mõnda meditsiiniasutust.
Täna juhtuski. Ei midagi erilist - lihtsalt rutiinne laborikülastus, et perearst saaks kenasti mu tervisel  nö silma peal hoida ja häid soovitusi jagada.
 

 
 
 
Aga selleks, et haigla juurde pääseda, on kena ja mõnus kõndida läbi Rakvere ametikooli pargi. Allee puud on alles raagus, kuid küllap peagi muudavad värvi nii puuvõrad kui ka maapind.
 
 
 
Kooli park on aga päris suur ja seal leiavad kodu päris mitmed sulelised. Ootan taas ööbikuid laulma, aga esialgu on agaralt ametis varajasemad pesitsejad.
 
 

*******************************************************

11.4.18

Toidust nii ja naa.

Ju on see juba mu blogist silma jäänud, et mulle toiduga mängida meeldib ja retsepte ning toitumistavasid uudistada meeldib ka.
Ja eelmises postituses, kus Eesti Vabaõhumuuseumist juttu oli, jäi esitlemata üks huvitav raamat ning jah ... ühed mu kogumiskire objektid - pastapliiatsid.
 
 
Nüüd on taas jälle lugemist ja nautimist!
 

Kui mahti on, siis teen ikka natuke nosimist ka:
 
 
***********************************

10.4.18

Vägikaikavedu

Kevad tuleb igal aastal erinevalt. Nii ka sel korral. Vägikaikavedu kestab ja just nii see käibki:
 
Eile oli nii:
 
Täna hoopis nii:
 
Loodetavasti ei kesta see "kaklus" enam kaua!
 
Et ikka silmadel oleks ka midagi süüa, valisin täna taldrikule rohkelt rõõmsat rohelist.
 
 
Ja püüdsin pildile veel natuke ka keelatud maiustusi ....
 
 
Ja see lõhn .... see lõhn võib küll hulluks ajada.
Meenusid noorusaegsed emotsioonid - kui vahel oli Tallinnas vaja hommikul minna üle Raekoja platsi ja suunduda Balti jaama poole, siis kusagil seal paksude müüride taga oli ilmselt kondiitritsehh. Ja need lõhnad, mis levisid sel kitsukesel Voorimehe tänaval panid süljenäärmed tööle küll. Ehkki ma ei ole suur magusa-armastaja, olid need vanilli ja kaneeli lõhnad hullutavalt head! Eks igaühel meist on mingid tajud tugevamad, kui teised. Minul äratavad lõhnad üpris kergesti mälestusi ning maitsed võivad vaimusilmas taasluua situatsioone ning isegi inimesi neis olukordades.
Juba päris varasest noorusest olen tundnud end sageli kummaliselt, kuna mingisse olukorda sattudes tunnen ära inimesi, keda ma tegelikult kunagi näinud ei ole ja tean sõna-sõnalt ette, kuidas nad vastavad esitatud küsimustele ... See hirmutab veidi ja mitte kuigivõrd ei rahusta ka teadmine, et nõnda on olnud ka mu emal ja vanaemal ... Võib-olla on sel mingi sügavam spirituaalne tagapõhi või tähtsus, seda ei oska ma öelda.  Vahel on sellest siiski ka kasu olnud, kui olukorra lahendamine vajab empaatiavõimet ja mõistmist, kuidas inimeste mõtted kujunevad ning kuidas neid suunata asjadele pisut teise nurga alt lähenema.
 
Kuniks kevad pole veel lõplikult talvest jagu saanud, lohutagem end tassi kohviga:
 
 
**********************************************************

8.4.18

Aeg ja ilu me ümber.

Kes tahab, võib ilu näha igas päevas, igal sammul ja igas ajahetkes. Iga päev aina säravana ringi käia ei suuda kahjuks meist siiski keegi. Mitte et ei tahaks, vaid elul ja ajal on hoopis omad plaanid ja tegevused, mis mõjutavad meiegi toimetamisi.
Kahjuks on sellel kevadel minu tuttavatest ja hõimlastest liiga paljud viidud ära teispoolsusse ning see varjutab kevade ootuse elevust. Mõned neist on olnud vaid aasta-paar vanemad ja mõned hoopis nooremad minust ja ikka kerkib mõtteisse küsimused: miks just nemad, miks neid nii vara ära kutsuti... Vastused jäävadki saamata ja saan vaid olla tänulik saatusele, et oli võimalus kulgeda nendega ühes ajas ja nemad jagasid oma aega ka minule. Jääjatel on võimalik vaid pakkuda üldises kurvastuses teineteisele tuge ja lausuda minejaile rahulikku rändu teispoolsuses.
***************
 
Aja kulgemisega oli seotud ka meie ettevõtmine laupäeval.
Päike on valdavalt juba lume koristanud ja kalmistul oli vaja puhastada hauakivid. Esmane puhastus saigi tehtud ja plats korda seatud. Õde hoolitseb platsi tasandamise eest, sest hauad on hakanud vajuma ja pärast silumist teeme kividele põhjalikuma puhastuse.
***************
 
Et aga olime juba Tallinna sõitnud, siis käisime ka Vabaõhumuuseumis luurel. Praegu ei ole ju suvehooaeg veel käes ja teed on porised. Samas ei olnud ka eriti palju külastajaid liikvel ja sääski ka mitte!
 
 
Astusime sisse Kolu kõrtsi ja et aeg oli juba lõunas, siis kinnitasime ka keha:
 
 
Piilusime taluõuedesse, aga kuna jääkihi all mulksus vesi, siis osa õuesid ja rehealuseid jäid üle vaatamata. Järgmisel korral vaatame.
Aga külapoest ja muuseumipoest astusime ikkagi läbi ja ega päris tühja käega ikka tulema ei saanud.
 
 
 
 
****************************
 
Köögis aga toimuvad vaid väikesed tegevused:
 
 
Ehk siiski hakkab tulevikus ka midagi suuremat sündima ...
Lootust juba natuke on, sest armas sõbranna Eha läkitas mulle osakese oma imeilusast käsitööst. Imeilus - see ei ole sõnakõlks! Tema tehtu ongi imeliselt ilus!
 
 
Vot nii!
 
****************************
Ja täna:
 
 
******************************************************************

2.4.18

Veel üks pits.

Aprill on tujukas ja tänaseks soputas Lume-eit jällegi oma suletekkidest ja -patjadest parajalt paksu lumevaiba maha ning puudele-põõsastele.
 
 
Võtsin ühe pisikese näputöö teha, et muidu ilus, aga veidi lühike pluus kantavaks teha.
 
 
***********************************