Ja ongi jälle üks kuu lõppenud ning teine ka juba poole peal.
Üht-teist on tehtud ja kogetud ja nähtud ning loodetavasti on midagi ikka veel ka tulevikuks jäänud.
Märtsikuu, teadagi, on tujukas ja nii ka märtsihommikud ja -õhtud. Kuna ilu loob parema meeleolu, siis enamasti ikka pildistataksegi ilusaid hetki ... eks minagi. Iseasi, kuidas need minu kesiste oskustega just õnnestuvad. Mingi ettekujutus ja endale mälestus jääb ikkagi.
Naistepäev:
.. aga egaś elu ainult lilledest koosne!
No ja kui antakse luba küpsetada, siis... kapates kööki ja käed taignaseks!
lihaga
kaneeliga
Noh, lihtsalt oli põhjust:
Ja samal ajal suusaradadel .... kaks kuningat astusid rajalt kõrvale, et pühenduda kodudele-peredele.
Ja jõudiski kohale aprill - veelgi tujukam, kui märts. Siiski... oleme kõigi oma kümnete eluaastatega ikka ka temaga toime tulnud, küllap saame selleaastasega ka.
Võtsime nõuks piiluda piiri taha, kuidas on sealne ilm ja kui palju neil mune on ... pühademune muidugi... värvitud/kaunistatud/kõikvõimalikest materjalidest.
Vahepeatus Riias ja sealt edasi Viini.
Viini botaanikaaias..
tulbid, nartsissid, võõrasemad ja palju muud õieilu, mille nimesid mina ei teagi...
ebaküdoonia
Ja lihavõtteturgudel/laatadel nii palju mune, et võttis silme eest kirjuks.
Kuna Eestis näikse aprill uperpallitavat, siis püsisime veel Viinis. Vaatasime üle mõned kenad kohad ja kohvikud.
Paraku kulgeb aeg ikkagi kiiresti ja ehkki iimase päeva lõuna paiku olime veel sireli- ja tulbilõhnalises Viini Linnapargis, kus võinuks ka Viini valssi keerutada, siis päevalõpu hilistunnil juba taas Riias.
Natuke ka sellest, miks Riia nii tähtis vahepunkt oli. Esiteks - Tallinnast oste Viini lennata enam ei saa ja teiseks - seal ootas ees midagi väga-väga meeldivat!
Kunagi ammu, kui olin kord Riias tädi külastamas, käisime ka mujal Läti toredaid kohti avastamas ja... ühest muuseumist ostsin omale kruusi.
See on käes nii mugav, et on kujunenud mu lemmik-igapäevaseks kohvikruusiks. Ühtäkki hakkasin aga muret tundma, et ... hoidku mind saatus... kui ma peaksin selle kruusi miskipärast käest pillama või (ma ei taha edasi mõelda).. mis siis saab! Ehh, vanainimesel ju ikka päris raske see ümberharjumine mõne uuega. Niisiis hakkasin väljapääsu otsima. See ei olnud kerge - suhelda läti keeles, ise keelt valdamata ja otsida eset, millest on küll pilt, aga puuduvad vähimadki tähised autori või töökoja kohta. Aga ma olin ikka niiväga tahtmist täis, et valmis ka läbi halli kiviseina minema ja lõpuks kroonis mu ponnistusi edu - sain ühenduse just sellesama keraamikuga, kelle osavad käed olid vorminud minu ainulaadse kruusi. Niisiis .... täiesti peaaegu kesköötunnil, mil Riiga jõudsime, ulatas Ta mulle karbi, mis tegi selle sügava öötunni valgeks ja helgeks ja rõõmsaks!
****
Ja veel natuke kultuuri ning lõõgastust ka:
********
Nojah, aga ega ikka ainult ilust ja kultuurist ka ei ela. Vahel ikka eksin kööki ka!
Neljapäevad on kuidagi tihedasti hakanud tulema-olema:
siin ei ole kala:
...aga süüa sobis küll.
***
***
Nüüd loodetavasti on kevad päriselt kohal ja enam ei pea talv oma päevi tagantjärele kevade arvel tegema.
******************************************************
