12.7.15

Keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema.

Ei ole jah nõnda öeldud, aga.... võiks ju olla, eks!
Tunnistan ausalt, et tõepoolest vilksas nii mõnelgi korral peast läbi mõte, et .... olles nüüd linnainimene ja igapäevaselt abikaasaga vaid kahekesi, ei pea ma ometi enam muretsema mingite mooside või muude hoidiste valmistamise pärast. No sedaviisi, et aiaks ja sahvriks/keldriks on kauplus ja turg.
Aga võta näpust, korilase elu on tõesti piinarikas ning kui mingi mõte on hinge närimas, siis kergem on siiski leppida ja kiusatusele järele anda!
Niisiis, võrratu-hunnitu-magus-kirglik-hullutav maasikaaeg kestab veel!
Saab teha värskete maasikatega kooki,
 

võib ka pisut moosikappi rõõmustada..
 


Hmm... ja sõpradel külas käies istutas võõrustaja juba järgmise "pisiku" hingesopikesse - ta oli metsatukast läbi põiganud ja  selle tõestuseks olid kausikeses kenad kukeseened! No katsu nüüd selle teadmisega rahulikult magada  - kuidagi ei õnnestu öelda ega mõelda, et "kõrgel kasvavad viinamarjad ongi hapud!" ...
Korilase memuaarid saavad kindlasti järje.
 
************************************ 

3 kommentaari:

  1. Jah´, need ajad on õnneks möödas, et keldris on suured riiulid ja salved purke ja peete, kartuleid, kapsaid ja oma porgandeid täis , suured tünnid hapukapsast kus punased õunad sees ja neid siis sai kougitud sealt ja suured tünnid hapendatud kurki , see on minu lapsepõlvemälestus ... meil pandi kõik purki ja keldrisse ..
    Nüüd panen sügavkülma marjad ja juurviljad kui suuremas koguses tuuakse , Aga moosi ei keeda kunagi -mitte kunagi, sest moos on minule vastunäidustatud ..
    ja ka mees ei söö kunagi moosi ... mul on kerge elu nüüd vastukaaluks lapsepõlvele . kus need suured kogused ju ka kõik pintslisse pistei talve jooksul - seda soola ja suhku kogust kannangi nüüd elu löpuni endaga kaasas ... oehhh
    Elina sina oled ahkera ( soome keeles ) eesti keeles TUBLI

    VastaKustuta