Vanad võlad - veidi sõnu ja palju pilte.

Alustan algusest ehk siis sellest ajast, kui mu armsal arvutil põles läbi mingi mikrodioodlamp. Ma ei mõista mingeid IT-alaseid ega elektroonilisi lahendusi kommenteerida, aga ... ühel hetkel oli arvuti ekraan lihtsalt pime ja sedaviisi ei saa ju ometi toimetada. Õnneks sain oma nö pere-IT-mehelt ruttu rahustava teate, et arvuti mäluga on kõik korras. See küll rahustas, aga kuna töökorda saamiseks kulus ikkagi üsna palju aega, siis pidasin fotoaparaadi ja pabermärkmetega oma tegemiste osas järge.

Nüüd siis riburada lisan pilte ja pisut juttu ka.

 

 

13.juuli

Minu teksaspluusile olid sattunud koledad rasvased plekid, mis pesus enam kuidagi välja ei läinud. Tahtsin aga pluusi kindlasti sel õhtul selga panna ja tegin kiirelt Plekipeitja-tikandi. See pole tegelikult mingi tikand, vaid lihtsalt ajutine soperdis, et ..."vaata pilte, mitte plekke"!

Ja kuna plaanis oli taas kord külastada eelmistest suvedest tuttavaid paiku ning end seal ka mugavalt tunda, tõusis päevakorda õmmelda endale mingi patseerimisriietus. Pean ütlema, et kui õmblemise juures on midagi ärritavat, siis on see taskute pealepanek! Seda mõõtmist ja sättimist, et taskud saaksid küljeõmbluste, allääre ja hõlmakantide suhtes ühekaugusele ja sümmeetriliselt .... no andku taevaisa kannatust! Lõpuks ikkagi sain paigutatud. Jakike ja püksid said hiljem lisaks veel ka peapaela ja sallikese ning need jupikesed riiet, mis pildil näha, jäidki vaid alles.

Patseerimiskostüüm.

 

 

 

14.juuli

Veel veidi õmblustööd. Ei ole väike kleidike, on hoopis trikoo. Materjal: lükra. Ja lisaks nö seelikule on sel ka salatasku, kuhu saab veekindlas kotikeses panna nt auto- või hotellitoa võtme ning muretult merevee hellitavat soojust nautida.

 

Õmblemisega lõpetanud (kuna nägemine on kehv, siis on selline tegevus pisut vaevaline), oli maiustamine lubatud:

pealegi ... kui malts tunneb end rõdukastis hästi, siis miks ei peaks ma ise end samal rõdul hästi tundma!

 

 

 

15.juuli

Ilusa hommiku ilus algus:

 

Oi-jah, kui juba kord õmmelda, siis ikka mitu päeva järjest, et kõik pakilised asjad tehtud saaks.

Nüüd juba hakkas mulle endale tunduma, et võiksin osa võtta ka Isetegija-foorumi õmblusteema projektist "1-2-3".

 

 

Siin on valminud 2 suvist sallikest: üks patseerimiskostüümi juurde ja teine õhuke siidine, mis laseb läbi küll õhu, kuid kaitseb pisut siiski päikese laastavast mõjust turja, kaela ja käsivarsi.

 

Õiged õmblejad muidugi niisugust praaki ei teeks või siis vääratuse puhul teeksid töö korralikult ümber, aga ... mõtlesin, et nii õhukese riide harutamisel ja uuesti õmblemisel jääks paranduskoht ikkagi näha ja sallikest lühemaks ka ei raatsinud teha. Ehk aretan kunagi hiljem sallile miski pitsi otstesse ja püüan oma kobakäpsust sedamoodi varjata...

 

Järgmine osa projektist ka kohe valmis õmmeldud:

3 köögilinikut - üks katmaks pliidi kohal asuvat auru- ja lõhnakogujat ning aitamaks paremini auru koguda ja teised kaks linikukest rösterile ja võileivagrillile. Olgu elamine kuitahes puhas, hõljub õhus ikkagi tolmukübemeid ja need väikesed katted hoiavad pisutki ära tolmu sadestumist väikestesse köögiabilistesse.

 

Nii-nii, ega ilma söömiseta ikka ka kuidagi hakkama ei saa. Kuna mulle meeldib vahel veidi katsetada uusi maitseid, siis kartul, redis, sibul ja paprika on täiesti tavalised, kuid piima asemel kukeseene kastmes kitsejuustu ei olnud ma varem proovinud kasutada. Tulemus oli veidi erimaitseline. Sobis täitsa süüa, kuid kuna peres heaks ei kiidetud, siis edaspidi jääb menüüst välja.

 

Pisut ikka hoidistamast ka. Me nüüd abikaasaga kahekesi ja vajadused hoidiste järele pisemaks muutunud, siis minu tehtavad kogused on ka väikesed nii üldkoguse kui ka purgimahtude osas.

 

 

 

 

16.juuli

Käisin sõbrannal külas. Korilase hing ei täinud jätta korjamata pisut ravimtaimi ja ega sõbranna mind ka ilma oma aia maitsetaimedeta tulema lasknud.

No küll on ikka hea: veidi kartulipüreed redise, paprika ja värskete ürtidega!

 

17.juuli

Meie tänav on remondis, aga õnneks meie liikumisi ei sega. Eks see ju ongi meie vööndis sedasi, et kevad-suvi-sügis on kõige kiiremad tööajad neile, kel on vaja midagi kaevata ja teid-tänavaid lappida või ehitada. Olime ka kaks nädalat ilma sooja veeta. Kasutasime kannuga vee soojendamist ning eellaste hügieenivõtteid ja .. ellu jäime!

 

Tasapisi hakkavad õitest saama viljad.

 

Suvel ei tahagi eriti nö rasket toitu ja igasugused joogid on igati mõnusad - kiirelt valmis ja nauding kergelt käes!

18. juuli

Tallink kutsus oma laevale "Romantika" nö lahtiste uste päevale. Kuna samal ajal korraldati ka Tallinna Merepäevi ja seal oli teisigi laevu/aluseid võimalik lähemalt kaeda, siis läksimegi.

 

 

Pisut ikka koju ka toodud: Eesti viiking külmkapimagnetikogusse ja šungiitkivid vee puhastamiseks.

 

 

 

19. juuli

Patune korilane.

Herned. Kui isu täis söödud ja natuke veel üle jääb, siis saab ju midagi ka talveks kõrvale panna.

 

No ja kõige selle hea ja parema suvise toitumise juures võib juhtuda, et patune mõte hakkab peas tiirlema ning ei jäta enne rahule, kui peab ikka teoks tegema!

 

 

 

20. juuli

Täpselt kell 00.00 sai valmis ka kolmas (esimene) projekti 1-2-3 õmblustöö.

Tumbakate. Mulle meeldib kududes-heegeldades istuda tugitoolis ja tõsta jalad tumbale.

 

 

 

Ning suvejoogid on meil endiselt hinnas:

21. juuli

Taas üks väike kogus hoidiseid.

maasikamoos

murelimoos

aprikoosimoos

ja

kõik kolm koos ühes moosis.

 

 

 

23. juuli

Niisama ilu nautimise päev.

 

24. juuli

Nostalgia.

"Tarbeklaasi" liuad ilmselt eelmise sajandi 70-80. aastatest.

 

Nostalgiline toit ka: kodused kotletid keedukatruli, tilli ja soolaga klopitud värske kurgi ning hapukoorega segatud tomatisektoritega:

25. juuli

Sõbrad külas.

Ilmselt teavad juba kõik mu blogi külalised, et mulle meeldib toiduga mängida. Ja ega ma seda salgagi - jätkuvalt meeldib ja kui võimalus avaneb, teen seda jälle:

 

Jällegi oli Vilma abiks ja "šokolaadinööbivabrik" ka.

Mina segasin vaid kokku ja küpsetasin. Päris hää keeks!

 

Aga külalised teavad ka mu kirge (eks mu blogi nimigi viitab sellele!).

 

 

 

 

26. juuli

Mu lahkunud lähedased on enamasti maetud Tallinna kalmistutele. Kui hing nõuab, siis tuleb minna ja süda maha rahustada.

Mere juurde ja metsa rüppe lähevad inimesed sageli oma hingele rahu otsima. Nii käin ka mina aeg-ajalt merega "nõu pidamas".

Vahetevahel on aga ka kalmistu see koht, kus mõtteid taas õigele rajale suunata.

 

Kui aga juba nõnda pikk sõit ette võtta, siis võib ju ka muud huvitavat ja ilusat kaeda.

 

Samuti ka ära vaadata üks mõnus ja muhe suvelavastus.

Sel korral väga toredas paigas - Rannarahva muuseumi õuel.

Mere lähedust tundes, mereõhku sisse hingates, suurepäraste näitlejate lavatööd jälgides sain mina igatahes imemõnusa elamuse!

 

 

 

 

 

27.juuli

Minu grupiõde kõrgkooli päevilt on väga usin korilane ja näed-sa-siis, minulgi on sellest palju kasu!

Ämbritäis mustikaid nii-kui-niuhti olemas ja Kätliniga muidujuttugi aetud!

(No ma pean lisama, et mu selle kooli grupiõed on kõik noored naised .. vanuselt ehk mulle tütardeks paslikud .. ja ma olen õnnelik, et nad ei suhtu minusse nagu eelajaloolisse fossiili).

☼☺☼

 

 

 

28. juuli

Vahel võib poest leida uusi ja huvitavaid tooteid ja ka tootepakendeid:

 

 

Küll see Vilma on ikka hea sõbranna:

 

 

 

 

30.juuli

 

 

 

 

 

31. juuli

 

Tänuväärne kukeseen mitmel moel ja ikka värskete lisanditega.

 

 

2. august

 

 

Vahel ma mõtlen, et on natuke kummalinegi olla nö "ühel lainel" nii endavanustega, endast palju vanematega (oma ema eakaaslastega) kui ka endast palju noorematega (oma lapse eakaaslastega) ja tunda end hästi isegi päris väikestega. Ja see mõte teeb mu enesetunde heaks!

 

 

Vahepealsed päevad tegelesin mõnede hoidistamistega ja reisikoti pakkimisega.

 

 

5.- 13. august

Reis ja rännak - Läti ja Leedu ja veel kord Läti.

 

Meie esimene peatuspaik.

 

Järgmisel hommikul suundusime kohe Têrvete loodusparki. Igasse metsa ei jõudnudki, sest jalad väsisid ära (ohtralt tõuse ja laskumisi on neis metsades). Igatahes on põhjus sinna mõni teine kord tagasigi minna.

 

Seenemetsas

 

Päkapikumetsas

 

Nõiametsas

 

 

Õhtuks jõudsime meie teise peatuspaika Palangasse.

 



 

Linn oli ilus, vesi meres oli soe ja

... üllatus-üllatus leidsime vahakujude näituse! Taevake, näha nii lähedalt vahakujusid ja tajuda tunnet, et .... tahaksid neile öelda "Tere" ning juttu alustada ... Fantastiline!

Ja kui näitusesaalist väljudes küsib kuraator selges eesti keeles "Kas näitus meeldis?", oli päeva toredaim hetk käes. Selgus, et näitus oli tulnud Palangasse Tartust ja seepärast oskaski kuraator (rahvuselt küll venelane) täiesti puhtalt eesti keelt kõnelda.

Jeah, eestlasi võib küll tõesti ka igal pool kohata ... no lähivälismaal kohe kindlasti!

 

 

Tegime kõrvalpõike ka Palanga ühte vanemasse osasse Šventoisse. Pika rannajoone ja sooja suve tõttu tundus see linnaosa veidike ülerahvastatud.

Küll mulle meeldivad need lilleamplipuud! Kui need amplid asetseksid veel tihedamalt, jääks mulje, et tegemist on mingi imelise, terve suve vältel õitseva, eksootilise puuga!

Skuptuur rannas kujutab kaluri tütreid isa koju ootamas.

 

Plaan oli külastada ka koeramuuseumi. See on kunstnik Vytautas Kusas´e koerakujude ja isiklike tööde (korter)muuseum. Tema kogus on üle 3500 koerakuju, lisaks veel veidi pilte jms. ikka koertest. Kunstnik ise maalib ja loob imelisi ja mitte traditsioonilisi taieseid. Ka pildil nähaolevad augumustrid munakoortesse on Tema kätetöö!

Ja see suhtlemisviis, kuidas Vytautas tutvustas muuseumi tekkelugu ning oma töid ja tegemisi oli tõeliselt soe ja sõbralik!

 

 

Hilisõhtune.. delfiin hüppamas läbi rõnga .. lillekompositsioon metallkonstruktsioonil. Kena!

 

Vahepeatus Klaipedas. Käisime Passaažis lõunatamas, kaldapealsel promenaadil jalgu sirutamas ja turul ostlemas.

 

 

Siin on ka mõned leedukate poolt sokkidesse ja kinnastesse kootud mustrid.

 

Praamiga üle vee ja vurasimegi oma nn Nida-pesa poole. Nüüd, mitmete aastate järel tundub see teegi juba justkui kodune. Tore pererahvas, maitsvad hommikusöögid, soe merevesi, mõnus rahulik kulgemine ja aja voolu enesest mööduda laskmine, see kõik väga-väga lõõgastav!

Ja naljatamisi võimegi öelda (nagu ülemise rea keskmiselt pildilt näha), et siin ongi tõeline jõuluvana suvepuhkuse paik! Tore linnuke on sel aastal tulnud meie nn Nida-pesakese õuele, lillekaared ja jõulupuu on pildistatud meie pesa rõdult ja kalad... no ilma värskelt suitsutatud kalata pole ikka see õige puhkus!

 

Nida asub Neringa poolsaarel.

Esimene Neringa vapp pärineb aastast 1968. Praegune Neringa vapp pärineb aastast 1997 ja selle kujundas kunstnik Arūnas Tarabilda.

Neringa vapil on kujutatud Neringa territooriumile jäänud asulate endised vapid - Juodkrantė, Preila, Pervalka ja Nida. Algsel vapil olid neile lisaks veel Rõbatši (saksa Rossitten) ja Morskoje (saksa Pillkoppen). Vapi uuel kujundusel need puuduvad, nende asemel on lisandunud Purvynė ja Karvaičiai vapid.

endine

 

nüüdne

 

Neringa - põllega kokku kantud maa.

 

Need, kes Leedumaa risti-põiki läbi sõitnud, kultuuri- ja kunstielamustest küllastunud ja Palanga kuurorti liig lärmakaks või kalliks peavad, võiksid rahuliku südamega ette võtta teekonna Kura säärele - luidete, linnukolooniate, fantastiliselt puhta merevee ja suitsukala aroomidest küllastunud kaunitesse kaluriküladesse.

 

Üks vana legend räägib, et aastatuhandeid tagasi, kui Kura maakitsuse kohal alles merelained mühisesid, sündis ühel väiksel liivasaarel kalurikülas tüdruk, kellele pandi nimeks Neringa. Tüdruk kasvas ja kosus, kuid pikkusest, kus kõik teised temavanused neiud pidama jäid, sirgus tema aina edasi. Nii ületas Neringa peagi jõu ja kasvu poolest küla tugevamadki mehed.

Meri olnud saare ümbruses sageli tormine, lõhkus võrke, uputas kalureid ja paate ning meremeestel oli loodusega võitlemisest lõpuks jaks otsas. Hädas läinud nad targa ja tugeva Neringa käest nõu küsima. Neiu ütles, et saare päästab vaid kaitsetamm. Kuna hiigelkasvu neiule võrdset abilist ei leidunud, asuski ta üksi põllega liiva kokku tassima ning lõpuks kerkis merepõhjast valgete luidetega lahte kaitsev maakitsus, mis tänaseni neiu nime kannab.

Lummavad luited. Kõige vanemates Saksa ristirüütlite ürikutes on Kura poolsaart nimetatud lihtsalt «maakitsuseks», ametlikku nime Kura säär mainitakse esmakordselt 1322. aastal, ja see pärineb ajast, mil piirkond veel Kuramaa koosseisu kuulus. Esimesed inimasustuse jäljed pärinevad aga koguni ajast 4000 kuni 2000 aastat e.Kr., mil siin asusid hilisemate baltlaste eellased. Ajaloolaste hinnangul tekkis unikaalse loodusega Kura maakitsus enam kui 5000 aastat tagasi Balti mere ja Kura lahe tuulest ja lainetest kokku kuhjunud liivamasside tagajärjel.

98-kilomeetri pikkusest maaribast on täna Leedu käes 52 kilomeetri pikkune osa, poolsaare lõunaosa kuulub aga Kaliningradi oblastile. Mõlemalt poolt palistavad poolsaart valged, kuni 70 meetri kõrgused ja kilomeetrite pikkused liivaluited ja inimeste kätetööga istutatud metsad.

Tänane Neringa sündis 1961. aastal, kui senised külad ühendati ühtseks haldussüsteemiks. Kuna pika ja kitsa Kura lahe suurim sügavus ulatub vaid 7 meetrini, on vesi soe ja väga kalarikas.Kui küsida leedulaste käest, mis neil Neringaga esmalt seondub, siis saate vastuseks ikka ühe ja sama: valge liiv, jumalik merevesi ja suitsukala hõrgutav aroom.

Kinkige endale vaateid. Erinevalt Leedu tõelisest suvepealinnast Palangast, kus elu hetkekski ei vaibu, on Neringa rahulike puhkajate ja tõeliste matkasõprade paradiis. Peaaegu tervet saart katab paralleelselt autoteega looklev jalgratta- ja rulluisurada ning taskukohased hinnad lasevad rahuliku südamega öömaja leida ka kõige kõhnema rahakotiga matkasellidel.

Kogu ajaloo vältel on siinsete inimeste kõige olulisemaks tegevusalaks olnud kalapüük, ning eriti oluline oli see just seetõttu, et haritavat põllumaad oli käes ülinapilt. Muuseas - põldusid pole Neringas tänaseni, ja poolsaare kaubavarud (kala muidugi välja arvatud) tuuakse sisse mandrilt.

Sajandeid tagasi pidid aga pidevas toidupuuduses elanud kalurid sõna otseses mõttes varesepraadi ja soolatud vareseliha valmistama õppima. Olulised muutused hakkasid poolsaarel toimuma alles möödunud sajandi alguses, kui kogu Euroopas sai suureks moeasjaks tervisevetel käimine, see tõi esimesed puhkajad ka Kurale. Kalapüügi kõrvale tekkis täiesti uus majandusharu ning ranna veerde hakkasid kerkima esimesed villad, hotellid, kohvikud ja restoranid.

Kivid teiba otsas, nõiad luua seljas. Juodkrante (leedu k: must kallas) on üks maakitsuse vanimatest asundustest ning on iidsetest aegadest tuntud hea merevaiguleiukohana. Viimased aastad on asula ilmet palju muutnud ja selle üheks silmatorkavamaks näiteks on valgustatud mereäärse promenaadi väljaehitamine. Valgustatud mererannal, kus rulluisutajad, jalgratturid ja jalakäijad ööl ja päeval ringi voorivad, on endale koha leidnud ka enam kui kolmekümnest kiviskulptuurist koosnev näitus «Vesi ja maa», mis sündis suviti saarele kogunenud rahvusvahelistes workshop’idel loodud taiestest. Kes siis veel, kui mitte leedulased oskaksid kividega imet teha ja neid «teiba otsa» või pesunöörile riputada»?

Kui kohalikes suveniirikioskites pisut ringi vaadata, hakkab silma tohutu valik kõikvõimalikke nõiamoore ning ega Juodkrantest ilma Nõiamäel käimata lahkuda saagi. Uskumatult sügavate orgudega põlislaanes asub unikaalne vabaõhumuuseum, milles on enam kui 70 tammepuust kuju: kuradeid, nõidu, kõikvõimalikke müstilisi ja vähem müstilisi (näiteks Gena ja Potsataja) tegelasi. Kuigi Juodkrantes tasub sisse astuda ka ajaloomuuseumi ja gooti katedraali, on üks elamuslikumaid paiku hoopis Nida poole sõites paremale jääv Euroopa suurim hallhaigrute ja kormoranide koloonia. Veidi edasi võib turnida 36,5 meetri kõrgusele Lambamäele, kust on näha ligi kümne kilomeetri ulatuses laiuvad Hallid düünid.

Roosiaiad ja meri akna taga. Nida küla nime mainiti Saksa ordurüütlite ürikutes esmakordselt 1385. aastal (Noyken, Noyden). Pruugib teil vaid asulasse sisse sõita, kui pruuni-sini-valge värvikombinatsioonis uhkelt üles vuntsitud ja lillemerre uppuvad majad teid lausa jalust rabavad - see on vaatepilt, mida pole võimalik unustada.

Neringa kalurikülad eristuvad Leedu tavapärasest arhitektuurist märgatavalt ning oma osa on selles kindlasti sakslastel, kes nostalgiast ja soovist oma juurte juurde tagasi pöörduda on siin endale maju soetanud ja oma maitse järgi restaureerinud. Sakslaste «uus rünnak» saarele ei meeldi aga kõigile, ja jalgrattalaenutuses töötav Viktoras märkis sapiselt, et mõnel päeval ei saa ta leedu keeles vaat et sõnagi rääkida. Sakslased tunnevad end siin hästi just seepärast, et erinevalt paljudest Lääne-Euroopa riikidest, pole leedulastel saksa keelega probleeme.

euronormidest mööda. Kui keset linnasüdant ühte romantilise rookatusega majakesse sisse astun, et küsida, mis öömaja maksab, satun samuti pesueht sakslase peale. Roose turgutav Günther ütleb, et tema saksa soost suguvõsa on siin nii elanud juba mitusada aastat.

Kõrvalmajas peab samasugust armsat «nukuöömaja» julgelt üle seitsmekümnene vanapaar. Vastuseks, kuidas nad raske tööga toime tulevad, rehmab jutukas perenaine Vicenta, et mis see siis ikka ära ei ole: nagu paljud teisedki Leedu majutuspaigad, ei jända nemadki puhkajatele toidu valmistamisega ning see teeb elu oluliselt kergemaks. Perenaine selgitab, et piinlikult täpselt euronorme järgides ei saaks ta köögist kaugemale ja kulukas oleks see pealekauba.

Kindlasti käiakse Nidas olles ära ka Thomas Manni majamuuseumis, kus kirjanik veetis kokku kolm suve.

Neringa «kroonijuveeliks» on aga Nidast mõne kilomeetri kaugusel asuvad Parnidise düünid, mille 52 meetri kõrguselt harjalt avaneb kilomeetrite kaugusele ulatuv hingematvalt kaunis vaade: ees ja paremal õhtupäikese soojuses kuldkollased düünid, vasakul rohelusse uppuv, purjemastidest ummistunud Nida, teisal vana tuletorn... Ning kuigi te võite saare sünnilegendis kahelda, siis üht peate ometi uskuma - tugevad tuuled möllavad tänini. Mäe tipus oleva 13,8 meetri kõrguse graniidist päikesekella murdsid 1999. aasta sügistormid nagu pilpa pooleks. Legendides, tuleb välja, on alati kübeke tõtt.

Riina Luik

http://www.postimees.ee/2040431/reis-neringa-pollega-kokku-kantud-maa

 

Pikendasime oma laisalt kulgemise naudingut veel ka Jurmalas:

 

 

Park ja kaunid skulptuurid.

 

Soe nii õhk kui ka vesi!

 



Ja need imekaunid loojangud!

 



 

**************************