Killuke siit, teine sealt ...

Ma ei ole osav kõneleja ega ka mitte kaasahaarav jutustaja, seetõttu on postituses jällegi rohkem pilte, kui juttu.

Kes teab, see teab, et Hansaplant´is toimus järjekordne kodumaisete sügiseste õuna- ja pirnisortide hindamine. Minule meeldivad puuviljad ja marjad ja.... nii me siis sinnapoole oma sammud (autorattad) ka seadsime.

Pikalt heietama ei hakka, aga oma kolm lemmikut näitan siin ära:

Mustikas ei olnud küll hindamisnimekirjas, aga oli müügis ja selle leti juurest ei lahkunud ma tühja käega.

Minu maitse-eelistused ei ole tulemuste väljakuulutamise järgi arvestatuna küll mitte traditsioonilised, aga no nii on!

*****

Õhtuks oli meil plaanis Draamateatri külastus. Mulle meeldib, kui ei pea tormama punktist A punkti B ning on aega nii kõndimiseks kui ka nö ringivaatamiseks.

 

Hoone seest ja väljast imetletud, sai keskenduda etendusele "Tuhk ja akvaviit"

Etenduse tutvustuseks:

Autor Bengt Ahlfors
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko

Osades Kersti Kreismann, Ita Ever, Laine Mägi, Tiit Sukk, Hilje Murel, Tõnu Kark, Jüri Tiidus.

Komöödia peategelane Vera Malmgren, keda kehastab Ita Ever, on koloneli lesk. Eakas daam elab pärast mehe surma üksi suures soliidses Helsingi kesklinna korteris. Ta on urni koloneli tuhaga koju toonud: miks peaks see hauas kõdunema – kolonel ei armastanud üldse looduses käia, urn võib seista korteris väärikal kohal, nii et Vera saaks temaga rääkida. Vera on leidnud koloneli päeviku ja seda lugedes ning kommenteerides justkui vestleks uuesti koloneliga. Et selline mees pidas päevikut! Ja milliseid suhteid ja mõtteid tal olnud on! Vera järeltulijate kirjul seltskonnal tekib plaan uhke korter maha müüa ja et seda saavutada, tuleks vanadaam vastutusvõimetuks kuulutada. Oh milline segadus ja sagimine lahti läheb, topeltmängud ja segiajamised, väiksed ja suured pettused. Ühed saladuslikud nimetähed saavad lahenduse (reeturit otsi ikka oma lähikonnast!). Virvarri lõikub Vera külaline – härra, kes koloneli surmast kuuldes on mõistnud, et…

lava

 

Mida ma oskaksingi öelda .... Tänu sellele, et meil on oma eestikeelne teater ja üle Eesti jätkub imelisi näitlejaid, on rõõm kuuluda teatriarmastajate seltskonda!

**************

Kuna päevaplaan oli sedamoodi sätitud, et polnud mõtet õhtul hilja koju sõita, et hommikul vara jälle startida, siis otsustasime veeta öö pealinnas. Seega siis tutvusime Tallinna hotellimajandusega.

Ennem veel aga üks pilt ...

Öö aga veetsime hotellis "Susi".

 

***************

Põhjus, miks me ööseks pealinna jäime, oli see, et ...

Mõningaid pildile püütud muljeid:

 

Eluruumidesse ....

 

 Padjakatteid igale maitsele...

 

 Jaahhh .... tooli käetugedele omaenese keharaskusega toetudes kerkib tooli istmeosa ja on palju kergem toolilt püsti tõusta. Nn aktiivtool on nutikas lahendus!

 

Tõsta padi just sinna, kuhu tahaksid, et ulatuksid masseerima massööri käed ...

Täielik lõõgastus oma kodus .... Minusugusele vanainimesele just õige jõulukink! Mis sellest, et pisut varavõitu, mõnulemisega alustamisega ei pea ju ometigi ootama mingi kalendripäeva saabumist!

Ja ei saa jätta lisamata, et see padi sõna otseses mõttes nurrub ja see nurrumine on sama rahustav, kui kassiarmastajale kiisu nurrumine!

 

Ja pika kõndimise ning suu ammuli uudistamise järel tundus see väljapanek üsna kutsuvalt ...

 

Natuke korilasehinge rahastamiseks:

 

Ja uueks ülestähenduseks oma kalendrisse võib sisse kanda:

 

**********************

 

Kuna lõunaaeg oli juba ammugi käes ja plaanis ka pisut linnas ringi vaadata, siis külastasime kohvikut ja jalutasime pargiteel.

 

 

 

Seejärel hakkasimegi tasapisi sadama poole liikuma.

Teele jäi nn mini-vaateratas.

Muidugi ei anna seda võrrelda isegi Linnanmäe või Särkänniemi vaaterattaga, ammugi siis mitte Londoni omaga, aga testimiseks, kuidas ja kas kõrgusekartja oma hirmust üle saab, oli see kena võimalus. Sain hakkama ja julgesin ka alla vaadata.

Jalutasime veel pisut ja tõdesin kurvalt, et ehkki linnakunstnikud ja arhitektid püüavad luua kaunist keskkonda, leidub ikka ja alati neid, kellel on tarvis seintele või istepinkidele sodida-kritseldada teateid a´la "Mina olin siin!". Pöörasin siis tähelepanu rohkem ilusatele detailidele.

Eelmisel pildil vaaterattalt vaadatuna (kollaaži alumise rea vasakpoolseimal pildil) nähtav hoone:

Päev lõppes laevasõidu ja järgmise päeva varajasel hommikul kojujõudmisega.

 

***************



 

Edaspidi uued lood



♥☼☺☼♥

*****************************************************