Pühapäev. Vahelduva eduga sajab hoovihma, aga kahjuks õhu nö klaarimaks muutumist see kaasa pole toonud. Ikka on troopiliselt lämbe.
No kohe nii lämbe, et südamel on raske ja köögi poole ei taha isegi väga vaadatagi.
Natuke peab ikka toimetama, aga lubasin endal väga vähese vaevaga hakkama saada. Küll jahedamate ilmadega jälle natuke rohkem viitsimist ka ehk tuleb.
Ja kuna täna sain omale uue lugemisvara, siis vot just vihmase ilmaga ongi hea end diivaninurka kerra sättida ja raamatut lugeda. Mulle meeldivad ajaloo- ja elulooraamatud, kust saab teada aja ja inimeste kujunemise lugusid.
See on küll natuke kummaline, sest kooliajal oli ajalugu minu jaoks vist kõige vähem meeldiv õppeaine üldse. Tõenäoliselt küll seepärast, et tunnetasin ... ajaloo e aja loo teadmine üldises mõistes on tarvilik ja isegi põnev, kuid mingite kuupäevaliste teadmiste päheõppimine kontrolltööde ja klassi ees üleslugemise jaoks on üsna mõttetu. Mitmelgi korral olen mõelnud, et nt Euroopa ajaloo õpetuses võiks pigem sisalduda toidukultuur ja riietuskultuur ning vähem peaks käsitlema sõdasid. Neid peaks tutvustama ja käsitlema vaid üldise elu-olu kontekstis. No näiteks, et selle või tolle sõja või revolutsiooni vms järel hakkasid levima nii- või teistsugused rõivamoed ... või hakati kasutama ümbermaailmareisidel nähtud tööriistu .... või hakati importima niisuguseid toiduaineid ja hakati valmistama seesuguseid roogasid ..... need oleksid ju palju põnevamad teemad, kui kuivalt meelde jätta aastaarve ja sõjadaatumeid!
Aga nüüd siis loen:
***************************************************
Ahvatlev suutäis.
VastaKustuta