11.8.22

Juba augusti esimene dekaadki läbi...

  ... ja ma pole ühtki sõna kirja pannud. 
Justkui polekski midagi teinud, aga tõde on pigem see, et vahel tundub ka kirjutamine pisut mõttetu ja ... no keda peakski huvitama, mida ma teen või kus liigun ja toimetan. 
No olgu-olgu, enda jaoks ju tegelikult kirjutangi ja võib-olla ongi kunagi ka endal huvitav sirvida mineviku tegemisi ... no siis, kui enam ei tee ega liigu, aga nostalgitseda veel jaksan.

No teen siis "kiire" kokkuvõtte neist juhtumistest, mis olnud on ja kus käidud on ning milliseid elamusi endasse ahmitud on.
Esiti kohtumine sõbraga, kellega eelmisest nö füüsilisest kohtumisest oli möödunud ... oi-oi, kui palju aastaid ... no arvata nii 40 aastat. Ja pean tunnistama, et silmad ja mõningad väga iseloomulikud näojooned siiski püsivad ja kui tead oodata-vaadata, siis tunned ikka ära küll! Oli väga tore kohtuda!


No-nii, ja siis oli Saaremaa oma Lestakohvikute kutsega juba ammugi mu meeled "üles ostnud". Eks ole ju vana tõde, et ahvatlusest võitu saamiseks on kõige kindlam moodus sellele järele anda. Ja juba olimegi teel.


Loomulikult ei oleks me ka parima tahtmise juures jõudnud kõiki lestakohvikuid külastada. Sestap olime juba eelnevalt planeerinud sellesse ja järgmisessegi päeva ka muid tegevusi ja kohtumisi. 
Esmalt siis Kuressaare kesklinn ja Kersti, seejärel üle vaadata, kuidas tunnevad end Lestad Tiigis. Siis üks kena rännak ajas ning nostalgiline Päranditee (nii mu ema kui ka ma ise olime töötanud TREVis ja see vaatamisväärsus oligi tõesti magusaid mälestusi äratav) ja päeva lõpuks veel ka Kuressaare käsitöölaat. Peale ööund aga veel väike tutvumine kohaliku kaubandusega ning üks ääretult soe ja südamlik külaskäik meie sõprade juurde. Tõesti-tõesti, see on tõesti imeline, et on olemas nõnda toredad inimesed ja ma olen saatusele tänulik, et ta on andnud mulle võimaluse neid tunda ning et nemad on otsustanud meid oma sõpradeks võtta.



Nädalavahetus läbi ja kuna pole olnud puhkuse aeg, siis taas autonina kodu poole...
Kaasa tõime kaunid elamused ja soojad tunded ning lisaks veel .....





Nüüd aga tuleb see postituse osa, mis näitab, et ilma söögita ei oska ma küll sugugi olla ega elada ja enda jaoks ikka vahel pildistan toitu - no käsitööga on juba ammugi asjad üsna ühel pool (ja mina oma käte haiguse ning halvenenud nägemisega teisel pool) ja uhkustada pole millegagi.
Sestap siis toidumaraton...























Ja nüüd siia lõppu veel väikesed nostalgitsemised ja lihtsalt olesklemised ja muidugi need toredad sündmused, mis hinge kosutavad ja südant rõõmustavad:








Ja saigi selleks korraks ekskurss läbi.
Täpselt ei tea keegi, millal või kas üldse veel kirjutan või pilte üles sätin...
Igal juhul, lugejatele ja piltide vaatajatele toredaid suve-elamusi ja ikka rõõmu südamesse ning sära silmadesse!


***********************************************

1 kommentaar:

  1. Oh, milline aukartust äratav toidumaraton. Ja kirjuta ikka. Ma ka mõtlen oma vanu käsitöid üles pannes ja pilte otsides, et kellele ja milleks? Aga tegelikult ikka enda tarvis enne kõike. Nii mõnigi asi on juba mälusopist kadunud. Jõudu ja jaksu sulle.

    VastaKustuta