Vahel on vaid väike mõtteke, aga kui see kasvab, võib sellest areneda kohe päris tugev mõte. Eriti veel siis, kui on veel ka kõrvalmõtteid ja -mõjutajaid.
No ei olnud kuupäevaliselt hirmsasti vajalik just sellel laupäeval sõitu ette võtta, et ema ja venna kalmu pisut korrastada ja kalmukividele värskemat nägu anda. Samas .... millal see teine ja parem aeg peaks olema? Seega - kuni endal veel tervist ja jaksu, tuleb tegutseda, eks-ju!
**
Ja äsja oli teatavaks saanud, et Teletornis on kaks toredat näitust.
Ja siis küsis sõbranna Anu, kas mul pole mitte Tallinna poole asja.
Ja just äsja avati ka uus Balti jaama turg ning uudishimu oli ka üksjagu suureks aetud.
Ja sõpru hülgeid ei olnud ju ka juba kaua näinud ....
**
Nojah! Koguneski juba paras ports põhjuseid ja asutasime endid pealinna poole teele.
Kõigepealt Pärnamäele.
Sealt edasi Teletorni.
Huvitav ... kui Teletorni väljastpoolt vaadata, tundub ikka päris sirgelt püsti seisvat, aga kui kõrgel tornis olles nn põranda illuminaatorist allapoole vaadata, siis ... viltu-mis-viltu!
No vaadake ise!
Surusin siiski ohutunde maha ja "libistasin" end nostalgia lainete rüppe.
"Kitlid ja põlled"
"Banaane ei ole."
Kitlid olid nii mu ema, õe kui ka mu enda garderoobis üsna tavapärased. Põlled mõnevõrra vähem, kuna kittel oligi väheke nagu põlle eest ka juba.
Samas jällegi, poest ostetud kitleid meil peaaegu ei olnudki. Mu vanaema oli rätsep ja põlvkonniti oli käsitööd ikka au sees hoitud. Meile, lastelegi ei oldud kitsid usaldama niite-nõelu-vardaid-heegelnõelu-lõngu ja isegi õmblusmasinat kohe, kui huvi ja võimed vastava tasemeni küündisid.
Niisamuti olid lood ka teiste perenaisele vajalike oskuste kujundamisega.
Nõnda võingi öelda, et need kaks toredat näitust olid nii väga "omad", et kohati oli tunne, nagu olekski need suisa mu oma elust maha kirjutatud ja näituseks kujundatud.
Just sellist koolimütsi kandsin ma alates viiendast klassist. Just sellise konstruktsiooniga (nahast ja teistes värvides) jalutuskäru oli mu pojal. Just niisugune põrandalamp oli meil veel mõni aasta tagasi kodus ja just niisugune roosa vaas on meil veel praegugi. Just niisuguse kitli õmbles mulle õde ... 80-date lõpus ja selle kanga tundis isegi mu abikaasa hoobilt ära.
Ja veel palju teisi eksponaate, mis tekitasid äratundmisrõõmu. Isegi kaupluse sisustus - letid, sahtlid, leivakonteiner jne. jne. (olin kunagi ka kaupluses tööl).
Jah, ja isegi arvelaud!
Ma ei näita rohkem pilte - igaüks võib näitust vaatama minna ja oma "nostalgiapildi maalida"!
Meeneid siiski soetasin ka:
Jahahh, ja mineviku meenutustelt rändasime otse tänapäeva, ehk vastavatud Balti jaama turule.
Pelgasime küll suurt tunglemist, kuid samal ajal toimuvad Kalamaja päevad ilmselt päästsid meid ülemäärasest sagimisest.
Esmased muljed on täiesti positiivsed. Kaupa on palju, hinnad talutavad ja turg ise oli kena ning puhas. Ja värskete köögiviljade-marjade lõhn on mulle ikka meeltmööda. Ja leib. Ja juust. Ja .....
No ikka mitu tundi sai neid lõhnu ja ms ka maitseid nauditud. Näiteks juustukuningad pakkusid nii paljusid sorte maitsta, et ainuüksi juustust võinuks seal kõhu täis süüa.
Ja sõbrad hülged ....
Suurel osal loomadest oli selle palava ilmaga ilmselt mõnusam varjulistes pesakestes viibida. Vaid mõned vaprad olid väljas ja mõned, kellel jalutusaed varjulisemal poolel.
Skulptuurid püsivad aga kindlalt iga ilmaga nähtaval kohal ja õiteilu on soojade ilmade tõttu üleüldine. Jääb mulje, nagu tahaksid kõik nüüd ühekorraga ja võidu oma ilu maale laiali laotada.
Novot ja nii siis ongi, et .....
**
Ja kuna sõbranna Anu oli nüüdseks ka juba Maijooksult koju tagasi jõudnud, siis pisikese kuid rõõmsa kohtumise järel olin mina taas karbitäie kaunite kaartide õnnelik omanik.
**
Kevad-kevad-kevad särab vastu igast õiesilmast!
Tundkem rõõmu sellest, mis meil olemas on!
****************************************************
