Lipu päeva peaksime suhtuma uhkusega ja meenutama tänuga meie eelnevaid põlvkondi, tänu kellele meil see päev ja see lipp on.
Paraku on Eestis praegu väga ärev aeg. Aeg, mida iseloomustab poliitilise ladviku ignorantsus ja Eesti rahvast nö teerulliga (taas kord) ülesõitmine ja kodumaa mahamüümine.
Nii mõnedki meie naabritest (ungarlased, lätlased, leedukad ja ka soomlased) on julgenud seljad sirgu ajada ja oma valitsused omaenda rahva eluõiguse eest seisma panna.
Aeg oleks ka Eesti võimkonnal aru pähe võtta.
Mina tõesti ei taha ei verevalamist ega revolutsiooni, aga võõrkultuuri kandjate meie maale vägisi "istutamist" tahan ma veelgi vähem!
Ilmselt olen mina üks nõrgemaid lülisid meie kodanikkonnas (selles mõttes, et tervise poolest olen väetike) ja lisaks alalistele hädadele on veel ajutine terviserike, mis ei lase rahus olla. Palavik ja haukuv-paukuv köha on ihu pea taluvuse piirini ära piinanud ning tõesti lausa krooniise väsimuse tekitanud. Köhahood ju teadagi, ründavad valdavat just siis, kui heidad pikali ja püüad une kaitsvat tekki endale peale sikutada.
Nüüd loodan küll, et hakkab ometi asi paremuse poole liikuma, sest köhahood harvenevad ja olen hakanud juba pisut ka helgemaid ja toredamaid asju enda ümber märkama.
See valge õieke on karulaugu oma.
Ning küll on ikka mõnus käia ja kööki oma "ürdiaiast" sibulat, karulauku ja salatit tuua. Varsti ehk muudki ...
Lille joogipudel on pooleliitrine. No on ikka tõesti tubli taimeke!
Nüüd pean natuke uurima, kuidas ta eluruumi suurendada ja millal seda teha tohib ...
Hmm.. ma tõesti ei mäleta, kas see lilleke õitses viimati 2 või koguni 3 aastat tagasi. Minu rõõmuks võttis ta lõpuks uue kodu omaks ja avas arglikult, üle hulga aja oma esimese kauni kreemkollase õiekese.
**************************************************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar