Novembris läks põõsas .. sokki.

Hall. Igavalt hall. Trööstitult hall.
Ma ei ole kunagi varem mõelnud ega enesele teadvustanud, et hall värv võib olla rõõmus ja mõnus. Njah, kunagi oli mu vanaemal imeilus vesihall kiisu. Tubli hiirepüüdja ja pehme ning soe.
Ei saa küll öelda, et oleksin armunud halli värvi, kuid neid sokikesi tehes ma tundsin naudingut. Ausalt !

Nõnda siis juhtuski, et kuna lehed lasksid okstest lahti, siis läks üks me aia põõsas sokki ... ja üks väike hiireke tuli seda imet uudistama :

 

**********************************