Viking Line on "süüdi", et pani meile mõttekese pähe ja laskis sellel ka teoks saada! ☺
Niisiis pakkisime endid laupäeva hommikul auto peale ja liinilaev viis meid naabrite juurde Soome.
Jõudes Helsinkis taas kuivale maale, suundusime Haltiasse. Juba mõnda aega oli see sihtkoht meeles mõlkunud ja Haltia looduskeskus on üsnagi huvitav oma näituste, matkaradade ning interaktiivse looduse tutvusamise poolest.
Veealune maailm otse jalge all ... üllatusmoment, kui linnuema suupistet pakub ... karu, keda ei julge silitada, sest "äkki ärkab üles!" ... need olid vaid üks osake elamustest.
Järgmise huvitava paigana oli tegevuskavas keraamikatöökoda. Saviarmastajate õrritamiseks ei lisa ma siia pilte müügisaalist, kus minul hakkasid igatahes nö käed-jalad värisema. Nii palju ja nii ilusat ning omapärast keraamikat koos valmistaja enda poolt antava selgituse/tutvustusega - see oli imeliselt hingepaitav kogemus. Ja loomulikult ei saanud ma oma käsi paigale sundida ning mõned savinõud leidsid selle tulemusel tee meie koju. Eriliseks teeb need nõud kuumataluvus. Looja enda sõnul kannatavad need kammkeraamilised nõud kasutamist nii tavalises- kui ka mikrolaineahjus (kuni 1000°C).
Aga see armas väike teepakikese alus on kingitus Savipaja perenaiselt ja jääb meenutama tema sõnul seda, "et meie jalad on puudutanud Soomemeaa pinda". Imetore mõte eks-ju! ♥
Ühest varasemast mõttest pidi ka asja saama! Ma olen pudruhoolik ... kaerahelbepudruhoolik ... ja kindlasti tahtsin osta Soome kaerahelbeid. Neid ma ka sain - nii osta kui ka kingitusena sõbranna Natalylt. ♥
Aga miks maisihelbekarp? ... No tegelikult juhtus nii, et ... karbid olid poes olemas, hästi kõrgel riiulil ja mitte müügiks vaid reklaam/kaunistuselemendina. Küllap olin ma piisavalt "hädalise" näoga, et kui ma saalitöötajalt karbi müüdavuse ja hinna kohta pärisin, võttis ta rõõmsal ilmel oma treppredeli, ronis üles, et ulatuda kõrge riiulini ja ulatades karpi mulle lausus naeratades: "Se on lahja!". Imeline, kas pole?!
Poest pakuti kaasa võtmiseks ka retseptiraamatut. Ja muidugi ei saanud ma seda võtmata jätta, sest kala armastan ma ka!
Ja päev jätkus ikka imede lainel, sest meid ootas Hämeenlinnas Nataly. Kodu, mis on soe ja lahke pererahva nägu - see muutis pisut vihmase päeva päikeseliselt säravaks ja mõnusaks! Kohv, Karjala pirukad munavõiga, maitsvad küpsised ja .... ja juttu jätkus kauemaks! Kardan vaid, et oma lobisemisega tüütasin võõrustaja ära. Ms. küpsiseid pakkis perenaine meile teemoonakski kaasa, et nt laeval kohvi kõrvale ampsata. Meie aga otsustasime, et need väärivad koduse kohvi seltskonda! ☺
Aeg lendas tõesti linnutiivul ja mul oli ikka tõeliselt hale meel, et lillerohket kaunist rõdu vaid põgusalt jõudsin imetleda. Seda enam jõudsin aga nautida pererahva lahkust ja soojust - justkui oleksime kauaaegsed sõbrad ja sagedased külalised! ♥
Nii. Seda toredat üle kiirtee kulgevat sillakohvikut olen varasematel sõitudel mitu korda märganud, kuid ometi oli sel korral esmakordselt võimalus seda ka pildistada. Lihtsalt tore ja vaimukas ehitis!
Sadamas koju tagasi sõiduks laeva oodates vaatlesime kajakaid ja vareseid ja väikesemaid liinilaevu, mis kurseerisid lähedal asuvate saarte vahel.
Viking Line tõi meid turvaliselt, läbi vihmase ja välgunoolte sähvatustest tulvil öö tagasi Eestisse. Veel peaaegu kaks tundi autosõitu ja jõudsimegi taas koju.
Selline oligi ilus laupäev, mida saame nüüd vaid rõõmsalt meenutada!
♥♥♥☼☺☼♥♥♥
*************************************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar