Kõigepealt siis ihutoitu. Meie peres on hakklihasousti ja hakklihakastet alati osatud heaks hinnata. Seda saab ju pakkuda nii kartulite, kartulipudru, makaronide, tatra, riisi ja muudegi lisanditega. Eriti maiad saavad seda nautida veel ka lihtsalt leivaga.
Ja valmistaminegi on imelihtne!
Üks toit, mis kvalifitseerub päris kindlalt lemmiktoiduks!
Ja vaimutoitu ka:
Mina ei ole pärit ei Lüganuselt ega mitte Virumaaltki. Mu juured on hoopis Viimsis ja praeguseks on elutee toonud mind Rakverre. Aga armastades eesti keelt ja hinnates kõrgelt inimesi, kes oskavad ja tahavad meie riigi ja rahva keelt ilusana hoida, olen alati hinnanud neidki, kes hoiavad alles murdeid ja murdekeelt. Ja murdekeeleliste tekstide lugemine on mulle ka väga meeldinud.
Nüüd aitas armas sõbranna Ivi mu lugemislauale ühe toreda raamatu. Esimesed jutud juba loetudki ja ma vist ei raatsigi kohe ühe jutiga seda raamatut läbi lugeda. Ikka vähehaaval tahaks endale neid magusaid jutukesi lubada. Raske see ju on, aga ma püüan!
Imetoredad rahvajutud ja väga ilusad illustratsioonid (joonistas Ülle Meister).
See on väärt raamat!
*************************************************
Aga palun, kulla Elina! Vahvaid lugemiselamusi!
VastaKustutaMina kohe ei tea mis soomlastel viga aga minu mees ka hakklihakastet ei taha eriti ja üldse kastmed ei ole tema maitse , minule endale on eluaeg hakklihakaste olnud kõige klihtsam valmistatav toit , nii hea kui on veel hea hakkliha ja sibulat ja pipart ja soola ka nats ja siis veel natuke kohvikoort või päris vöid ... Ma ei tea ma vist pole 5 aastat teinud hakklihakastet nüüd Elina tänu sinule kohe teen kui mees hakkliha toob ... Viimane kord kui tõi tegin lihapirukaid ...
VastaKustutaKindlasti on hea raamat ka loe ja siis räägi meile ka ... kalli kalli