Just teatati, et Tuhala nõiakaev otsustas sel aastal juba veebruaris keema hakata. No ja ega´s seda saanud ju ometi kõrvust mööda lasta. Ma olen küll üsna karstialade naabruses üles kasvanud ja selgelt on meeles kindel keeld neid alasid omale mängumaaks valimise kohta. Jah, täiskasvanutega koos käisime karstiauke ja maa-aluseid jõgesid kaemas, kuid mitte kunagi ei astunud ma keelust üle ja ei teinud seda üksi ega eakaaslastega. Me olime kuulekad lapsed.
Tuhalas ei olnud ma varem käinud. Piltidelt ja AK videotelt olin küll näinud. Nüüd siis läksime ja ei kahetse. On küll vaid kaev, mis üle rakete vett endast välja ajab, aga ... vaikselt seistes võib tõesti tunda mingit omapärast puhastumist ja lummust. Jah, tuld (nt kaminas või ahjus) on mõnus vaadata, kuid veelgi enam olen mina võlutud vee liikumisest ja häälest.
Väike liikuv pilt:
https://www.facebook.com/photo.php?v=786368608163593
*******************
Ja seejärel kohtusin kahe hea ja sõbraliku inimesega.
No muidugi - nemad teavad, kuidas minu silmad särama saada.
Kaardid minu kogusse Anult ja imeilus tikitud pilt Mairelt.
Aitäh Anu ja Maire!
*************
Ja õhtul rõõmustasid meid väga lähedased sõbrad ning veetsime mõnusa pitsaõhtu.
Lisaks tõid külalised kauni sõbrapäevatordi - südametega ja puha....
Omalt poolt pakkusime kohvi ja väikest maiustuse ampsatust:
*************************************
Seda kaevu pole mina oma silmaga näinud, oleks muidugi kift seda vaadata päris lähedalt ... Sõbrapäev möödus sul ka lõbusalt , nii nagu Eestis ikka kombeks sõbrad külas , nii tore ... See tore tantsiv oravakene meenutab mulle ka sind ... reibas ja rõömus ja armas ...
VastaKustuta