Mõni päev möödub nii, et õigupoolest nagu midagi ei saa tehtud. Vahel ei saa isegi mingit tegevust alustatudki, ammugi siis veel midagi lõpule viidud ... Vot need päevad on laiiskus-kondiites-päevad.
Ja siis juhtub vahel, et lihtsalt peab midagi tegema ning siis jaksad veel mõne teise asja ka selle kõrval ära teha.
Ja siis on veel kolmandat moodi päevad, mil naudid ümbrust, lihtsalt olemist ja teed ettevalmistusi, et järgneval päeval toimetada asju, mis lihtsalt vajavad ära tegemist.
Täna oli see kolmandat moodi päev.
Kõigepealt ... piiksus telefon, et mulle on pakk. Teadsin küll, mis selles on, aga ... oma käega katsuda ja vaimusilmas juba vardaid klõbistada on mõnus! Ehk ärkab kudu- ja käsitöösoolikas ka suveunest üles!
Kuna mõte oli, et oleks vaja sibulaid .... just Peipsi sibulaid, siis pöörasime autonina Peipsi poole.
Esmalt tegime aga peatuse Avinurmes. Olin ammugi mõelnud, et kui kord sinnakanti juhtun, siis ... no ja nüüd siis juhtusimegi.
Üks kohalik tervitas meid tee veeres ja sealsamas lähedal kohe ka piilupardist rongijuht.
Sihiks oli aga Avinurme Puiduait.
Oi, mulle meeldib puidu lõhn ja kui veel boonuseks saab silma nuumata ilusa käsitööga, siis võib igatahes hommikupooliku lugeda juba kordaläinuks!
Aga sibulad! Ja siis juba ka järgmine mõte - kurgid!
Kuna mulle ei meeldi jätta poolikut sibulat ootama järgmist toiduvalmistamise korda, siis valisin sibulad teadlikult pisut pisemad keskmisest ja ... siis veel pisut pisemad ka.
Ja need me ka koju tõime:
Ms Peipsi sibula kohta öeldakse, et see on toorena kibe, kuid muutub kuumtöötlusel magusaks (st mahedamaks ja mõnusamaks).
Ja kurgiostu juures piiksatasin, et tilli ja sõstralehti võiks ehk ka kohe komplektina kaasa müüa. Ooo.. ja peremees vudis kohe aeda ning tõi lisandid ka. Jummel - see tõi päikese kohe pilvekese tagant välja ja mul pole vaja mõeldagi, et millist sõbrannat peaks tüütama.
Ja küüslaugud, nii kenad prisked, kalpsasid ka mulle kotti ...
Ostud sooritatud ja rahulolu hinges, hakkasin juba auto poole astuma, kui peremees ulatas veel ühe koti ja palus mul endale meeleheaks õunakastist õunu nö "teele kaasa" võtta. Mmmm ... need olid väga maitsvad õunad, millest pooled küll juba tõesti teel olles otsa said!
Ja kui juba olime Peipsi-kandis liikumas, siis läksime ka randa piiluma.
Kaunis Kauksi rand
Ja just siis, kui mõte hakkas liikuma ujuma mineku suunas, tuli tugev tõrge - kalda äär oli täis surnud kalu!
vot selliseid:
Jäi sel korral vette minemata.
Piilusin siis hoopis metsa poole - nii fotoaparaadiga, kui ka korilase pilguga:
Koduteel tegime veel peatuse Mustvees.
Väga halvasti loetava kirjaga kivilt ei saanudki tekstist aru, kuid eemal seisis viit, millel kirjas: "Leinav neitsi" (see kuju). Ms kaldaäärne promenaad on Mustvees mõnus ja piisava hulga istumiskohtadega. Need on kenasti "taskutena" pea-kõnnitee kõrval ja mahutavad oma pinkidele ka suurema seltskonna, kui 3-4 inimest.
Järvele avanevad ka kenad vaated ja ainuke, mida ei leidnud või ei osanud otsida, oli ujumis- (suplus-)koht. Võib-olla leiame mõnel järgmisel külaskäigul.
Ilma suitsukala saamata ei olekski nagu Peipsi ääres käinud. Minu rõõmuks õnnestus leida müügilt rääbist .... suitsurääbist, mõtelge! Ja need olid päris kopsakad ning prisked! Mmmmmuahhh!
*******
Kuna Kauksi rannaäärses parklas oli keegi vist suurema liikurvahendiga pisut tammeoksi räsinud ning mõned oksakesed vedelesid maas, korjasin need üles ja tõin koju.
Pisike taimeseade:
*****************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar