Särav sügis.

Eks nende sügisilmadega on ikka nii, et ... ilu on vaataja silmades, eks-ju!

Üleeile hommikul linnas asjatoimetusi ja napsasin mõned pildid teha. Õhk oli veel karge, aga päike ärkas ja jagas soojust ning sära.

Mulle endale meeldis väga see kõnniteel virguv käbi:

*****

Eile aga  ... käisime Narvas. Lihtsalt ja selgelt selle eesmärgiga, et lonkida jõeäärsel promenaadil ja veenduda, et see ongi nõnda kena, kui ajakirjandusest loetud ja televiisorist lühikeste videojuppidena nähtud.

Ja on tõesti!

Esmalt aga tervitas meid üks lustakas vissi.

Kes Narva kindluse juurde suundub, ei saa kunagi mööda vaadata neist väravatest, mis lahutavad meid naabritest.

Kõndisime pisut ümber kindlusemüüride ja pilku köitsid purskkaev ning puu.

See puu on eriline - säästmaks piirdetarasid, saavad vastabiellunud riputada sinna oma lukustatud armastuse kas tabalukuna või kena puulehena.

Edasi juba pilte promenaadilt:

kaks kantsi

Promenaadil olid ka vahvad malelauad. On ju Narva Paul Kerese sünnilinn! Ja Peetri platsil kutsub kuulsa maletaja skulptuur end tervitama ning malet mängima.

Ja lõppu veel mõned ilupildid ilusast sügisilmast:

Naudin sügise seda osa, mida kutsutakse vananaistesuveks, mil sompus ja udused päevad veel ei kimbuta ega täida õhku raske ja vettinud kõdu aroomidega. 

Vananaiste suvi .... njah, eks ole juba väheke aastaid ikka ka juba, aga põhiline on see, et kargetel hommikutel on õhk selge ja hingata kerge.

******************************